Orig. 1921
Lk 27
See pime kirg, millega aeti oma partei, isanda või
ka omaenda asja, väljendas osalt ka kaljukindlat, kivikõva õiglustunnet, mis
oli omane keskaja inimesele, väljendas vankumatut veendumust, et iga tegu nõuab
lõpuks tasumist. Õiglustunne oli veel kolmveerand osas paganlik. Kirik
oli küll püüelnud õigusharjumuste leevendamise poole, rõhutades leebust, rahu
ja leplikkust, kuid tegelikku õiglustunnet polnud ta sellega muutnud. Vastupidi
ta oli seda kõrgendanud, lisades kättemaksuvajadusele viha patu vastu. Patt on
tormilisele vaimule nüüd liigagi sageli see, mida teeb ta vaenlane.
Lk 37
Erasmus kirjutab 1517. Aasta algul Wolfgang
Fabricius Capitole: „Ma pole tõesti nii väga elust sissevõetud, kas siis
sellepärast, et ma enda arust olen juba küllalt elanud – ma ju alustan juba oma
viiekümne esimest eluaastat – või seetõttu, et ma ei näe selles elus midagi
toredat ja meeldivat, mille tagaajamine tasuks end ära inimesele, keda ristiusk
on tõeliselt uskuma õpetanud, et neid, kes siin on jõudumööda vagadusele
andunud, ootab palju õnnelikum elu. Ometi võiksin hetkel peaaegu tunda isu, et
veel lühikeseks ajaks nooreks saada, lihtsalt kuna ma näen lähimas tulevikus
otsekui kuldset ajajärku esile kerkimas.“ Siis kirjeldab ta, kuidas kõik
Euroopa valitsejad on üksmeelselt ( talle nii kalli) rahu poole kaldunud, ja
jätkab: „Mind kallutab kindla lootuse poole see, et mitte ainult korralikud
kombed ja kristlik vagadus, vaid ka vääristatud ja ehtne teadus ning kaunid
kunstid osalt taas ellu ärkavad, osalt uuesti arenema hakkavad.“
Ja kummalisel kombel: mida lähemal nad seisavad
ilmalikule elule, seda süngem on nende meelelaad.
Lk. 40
Deschamps ütleb, et maailm on nagu lapsik rauk;
algul oli ta süütu, siis pikka aega tark, õiglane , vooruslik ja vapper: Nüüd
on ta nõder, vilets ja lõtv, Vana, himur ja tigeda jutuga; Ma näen vaid narre,
naisi ja mehi... Lõpp tõesti on ligi... Kõik käib alla...
Lk 45
Renessanss tegi end vabaks elurõõmu kui loomu
poolest patuse nähtuse hukkamõistmisest, kuid ei tõmmanud veel uut eraldusjoont
kõrgema ja madalama elunautimise vahele, tahtes muretult nautida kogu elu. Too
kompromiss renessanssi ja puritaanluse vahel, millele tugineb tänapäeva
vaimuhoiak, tõi kaasa uue vahetegemise. See oli mõlemapoolne kapituleerumine,
misjuures üks tingis endale välja ilu päästmise, teine patu hukkamõistmise.
Lk 46
Üksnes ennast vooruse kuube rüütades võis ilu kultuuriks
saada.
Lk 51
Goethe on ütelnud: „es gibt kein äusseres Zeichen
des Höflichkeit, das nicht einen tiefen sittlichen Grund hätte“ (Pole olemas
välist viisakusmärki, millel puuduks sügav kõlbeline põhjus/.
Ennekõike kirik peab toimima kaunite ja kauakestvate
viisakusavalduste vaatelavana.
Lk 64-65
Jumal on loonud lihtrahva tööd tegema, maad
harima, kauplemisega püsivat leiba teenima, vaimulikkonna usuasjade eest hoolt
kandma, kuid aadli on ta loonud vooruste kasvatamiseks ja õigluse
ülalhoidmiseks, et ilust kantud olemise tegude ja kommetega teistele eeskujuks
olla. Ülima ülesande riigis – kiriku turvamise, usu levitamise, rahva kaitsmise
rõhumise eest, üldise heaolu eest hoolitsemise, vägivalla ja türannia vastu
võitlemise, rahu kindlustamise – kõik selle omistab Chastellain aadlile. Tõde,
vaprus, kõlbelisus ja leebus on aadli omadused.
Lk 69
Võrdsuse mõtte pöid juba kirikuisad üle võtnud
Cicrolt ja Senecalt. Gregorius Suur oli tulevasele keskajale kaasa andnud
mõtte: „Omnes namque homines natura aeqyales sumus“ /me kõik oleme loomu
poolest võrdsed inimesed/. Seda oli aina korratud mitmesuguse kõla ja rõhuga,
ilma tegelikku evavõrdsust vähendamata. Sest keskaegse inimese jaoks jäi mõtte
tuumaks peatne võrdsus surmas, mitte lootusetult kauge võrdsus elus.
Lk 76
Üheksa vapra kultus.
Too üheksa sangari rühm – kolm paganat, kolm
juuti, kolm kristlast – pärinevad rüütlieepika vallast.
Hektor, Caesar, Aleksander – Joosua, Taavet,
Juudas Makabeus – Artus, Karl Suur ja Godefroy de Bouillon.
-
Üheksa
vaprat naist.
Lk161-162
Aga ükski religioon pole iial olnud täiesti
sõltumatu rahvaste ja aegade kultuurist. Just siis kui ta väga suveäänselt
valitseb täht-tähelt kirja pandud pühade ürikute põhjal ja kõik seab end
näiliselt tema järgi, kui ta „põimub kogu eluga“, avaldab see elu vääramatut
mõju temalegi, põimub kokku ka temaga.
Lk 164
See lõpmatuse pidev taandamine lõplikkusele, ime
koostlagunemine aatomiteks. Nagu merikarpide kiht laevale, nii kinnitub iga
püha müsteeriumi külge väliste usuelementide pundar, mis seda rüvetab. Armulaua
imet läbistab kõige kainem ja materiaalsem ebausk, nagu näiteks, et sel päeval,
mil missal käidud, ei saa pimedaks jääda või rabandust saada; et sel ajal, mil
missat kuulatakse, ei jääda vanemaks. Kirik peab siin püsivalt valvel olema, et
Jumalat mitte üleliigselt maa peale ei toodaks.
Lk 176
Üks pilt on niisama tõeline ja aukartustäratav kui
teinegi, ning seda, et Jumalat tuleb kummardada ja pühakuid üksnes austada,
pilt ei õpeta, kui just kiriku õpetus selleks pidevalt ei manitse. Oht, et
kujutatu kirevus matab vaga mõtte, oli pühakute austamise valdkonnas suurem ja
püsivam kui kusagil mujal.
Lk 205
„Vagadus on teatav südameõrnus, mis paneb
kergemini sulama vagade pisarates.“ Jumalalt tuleb paluda „igapäevast
pisaratega ristimist“, pisarad on palve tiivad, või püha Bernard’i sõnul,
inglite vein.
Lk 207
Miski pole nii ohtlik kui harimatu vagadus, ütleb
Gerson.
Lk 219
Üheskoos läbistavad need kolm mõtteviisi –
realism, sümbolism ja personifikatsioon – keskaja vaimu otsekui valgusvoog.
... Ükski asi pole liiga madal, et ta ei võiks
tähendada ülimat ega teenida tema ülistamist. Kreeka pähkel tähendab Kristust:
magus tuum on jumalik loomus, lihav väliskoor on inimloomus ja puine kest nende
vahel rist.
Lk 227
See on üleküpsuse ja närbumise aeg. Mõtlemine oli
saanud liialt sõltuvaks kaemusest, lõppevale keskajale üliväga omane visuaalne
kalduvus oli nüüd ülivõimsaks muutunud. Kõik mõeldav oli nüüd plastiliseks või
pildiks saanud.
Lk 230
Dionysius ütleb, et patustajat petavad kaksteist
sõgedust: ta pimestab iseennast, ta langeb kuradi võrku, ta paneb käe enda
külge, ta põlgab ära oma rikkuse (vooruse), ta müüb ennast tasuta (samas kui ta
ise on ostetud Kristuse vere hinnaga), ta pöördub ära oma truimast armastajast,
ta arvab võivat kõikvägevamat trotsida, ta teenib kuradit, ta leiab rahutust,
ta avab endale ligipääsu põrgusse, paneb kinni tee taevasse ja valib põrgutee.
Patu raskust tuleb mõõta seitsmest vaatepunktist:
Jumala, patustaja, aine, asjaolude, eesmärgi, patu enda olemuse ja tema
tagajärgede vaatepunktist. Mõned neist punktidest on omakorda jagatud kaheksaks
või neljateistkümneks alapunktiks, näiteks teine patt: patt on raskem või
kergem vastavalt omandatud heategudele, teadmistele, varasemale voorusele,
ametile, pühitsusele, vastupanuvõimele, tõotusele, vanusele. On olemas ka kuus
vaimunõrkust, mis tekitavad patuvalmiduse.
Lk 240
Kui müstika kultuuri jaoks siiski rikkalikku vilja
kannab, siis sellepärast, et ta ronib alati üles ettevalmistavaid astmeid pidi
ning alles aegamööda heidab endast maha kõik eluvormid ja kogu kultuuri. Oma
vilja kultuuri jaoks annab ta algastmeil, allpool vegetatsioonipiiri. Seal
õitseb kõlbelise täiuslikkuse aeg, mida ettevalmistusena nõuab iga nägija: rahu
ja leebus, himu allasurumine, lihtsus, möödukus, usinus, tõsidus ja
hingestatus. Nii oli see Indias ja nii oli see siin: müstika algtoime on
moraalne ja praktiline. Ennekõike on ta tegeva ligimesearmastuse praktika. Kõik
suured müstikud ülistasid eelkõige praktilist tegevust.
... Hollandis said peaasjaks müstika
saatenähtused: kõlbeline püüdlus, pietism, heategevus ja töökus.
Lk 270
Selles kunstis valitseb too horror vacui (tühjuse
hirm), mida tohib ehk nimetada lõpule jõudvate ajastute tundemärgiks. ...
kaunistus ja ornament ei teeni enam loomuliku ilu ülistamist, vaid nad vohavad
sellest üle ja ähvardavad selle lämmatada.
Lk 291
Sinise ja rohelise vähest esinemist ei tule,
muide, tervenisti seletada värvimeele otsese väljendusena. Kõigi värvide seas
oli just sininel ja rohelisel sümboolne tähendus, mis oli eriline, et seetõttu
polnud neid riietuse värvidena peaaegu võimalik kasutada. Olid ju nad mõlemad
armastuse värvid: roheline kujutas armumist ja sinine truudust.
Lk 304
Hiliskeskaja põhijooneks on tema liialt visuaalne
iseloom. See on tihedas seoses mõtte atrofeerumisega. Mõeldakse veel üksnes
visuaalsetes kujutlustes.
Lk 315
On saabunud mõttepaus; vaim on keskaegse hoone
lõpuni valmis ehitanud ning kõhkleb väsinult. Kõikjal vaid tühjus ja põud.
Maailm paneb meelt heitma; kõik on tagasiminek; hingel lasub sügav rusutus.
Lk 343
Tähelepanuväärne on see, et uus on kohal vormina
enne kui ta tõesti uueks vaimuks saab.
Lk. 352
Juba 12. Sajandil riimib Archipoeta oma vaimukas
patutunnistuses muretult: Vana elu ei meeldi, uued kombed meeldivad;/ Inimene
näeb nägu, kuid süda on avatud jupiterile./