Rabindranath Tagore

Rahvuslus

Tallinn 2008 Olion

Lk 24 Teie keskajal rääkis lihtne ja loomulik inimene Euroopas koos kõigi oma vägivaldsete kirgede ja soovidega leida ihu ja vaimu vahelisele konfliktile lahendust... Inimlikkuse osas võgneb Euroopa kogu oma suuruse tollele ditsipliiniperioodile – inimese distsipliinile ta inimlikus teriklikkuses.

Seejärel tuli mõistuse, teaduse ajastu. Kõik me teame, et mõistus on isiksusetu.

Lk 29 Võimu kasvades kasvab jõudasti ka Rahvuse enesjumaldamise kultus; ja siin tekibki anomaalia, millel peavad olema hukatuslikud tagajärjed – see, et indiviid kummardab ohvrivalmilt jumalat, kes temast endast on moraali poolest palju madalam.

Lk 33 Aga uhkustamine on vaid maskeeritud häbi, sest tõeliselt uhkustaja endasse ei usu.

Lk 51 Näen ta teaduselt võetud motot „enamkohastunu jääb ellu“ suurte tähtedega kirjutatuna ta kaasaegse ajaloo sissekäigule – motot, mis tähendab: „Aita ennast ja ära iial hooli sellest, mis see läheb teistele maksma“; pimeda inimese motot, kes usub vaid seda, mis saab puudutada, sest ta ei näe ju. Aga kes näevad, need teavad, et inimesed on nii lähedalt kokkupõimunud, et teisi lüües tuleb hoop tagasi sulle enesele. Inimese suurim avastus – moraaliseadus – on imepärase tõe avastus, selle tõe, et inimene muutub seda tõelisemaks, mida enam tunnetab ta ennast teistes.

Lk 57 Kaotada lootus inimlikkusesse on ainult siis võimalik, kui kaotame usu tõesse, mis annab inimlikkusele jõudu siis, kui inimlikkus saab kõige enam lüüa, ja kutsub ta hävingu sügavusest välja uut elu.

Lk 63 On olemas vaid üks ajalugu – inimese ajalugu. Kõik rahvuslikud ajalood on vaid suurema ajaloo peatükid.

Lk 69 Inimese ajaloos on tulevärkide perioode, mis pimestavad meid oma jõu ja liikumisega. Need ei naera mitte ainult meie tagasihoidlike majapiodamislampide, vaid ka igaveste tähtede üle.

Lk 73 Tõeline ühtsus on nagu ümmargune kera, mis hõlpsasti oma raskust kandes veereb edasi; mitmekesisus sarnaneb aga hulknurke esemega, mida tuleb kogu jõust lohistada või tõugata.