Peter Burke „Kultuuride kohtumisest“.

Lk 29

„Kui mõiste kultuur tuli 1780. aastatel Saksamaal üldkäibesse, siis võis see – nagu ka väljend Geist – märku anda, et kirjamehed, nagu Johann Gottfried Herder ja teised (nt Andelung ja Eichorn), teadvustasid nüüd selgemalt seoseid keele, õiguse, usu, kunstide ja teaduste muutumise vahel.... Seal, kus saksalased rääkisid kultuurist, eelistasid prantslased väljendit „inimvaimu progress“ (les progres de l’esprit humain).“

Lk 183

Võõra uskumussüsteemi iseloomustamine millegi küündimatuna on etnotsentrismi jäme vorm. Kust mujalt võiksid edu ja nurjumise kriteeriumid pärit olla kui mitte kõneleja enda kultuurist?

Lk 187

Mida tugevamini rõhutatakse süsteemi, seda raskem on seletada muutust.

Lk 215

Tavaliselt tunneb rühm isekeskis suurimat solidaarsust siis kui vastuolu väljaspool seisjatega on kõige teravam.

Lk 216

Ülevõtmise faasile järgneb kultuurilise kristalliseerumise aeg.

Lk 219

Tänapäeval tuleb üllatavalt palju ette antisünkretismi või disintegratsiooni, autentse või puhta traditsiooni taastamise kampaaniaid.

Kultuuride kohtumist võib kirjeldada nagu keeltegi kohtumisi: esiteks  tekib pidžin, kultuuridevahelise suhtluse nimel elementaarseks taandatud keelevorm, ning seejärel kreooli keel. Viimane kujutab endast pidžini keerukamat edasiarendust edasiarendust, tekib keerukam struktuur, kui inimesed hakkavad seda  kasutama oma esimese keelena ning selle funktsioonid muutuvad üldiseks.