Vana koguduse uuendamine

VANA KOGUDUSE UUENDAMINE

J.Tammo

25.10.2003.a. Tartus

 

Sissejuhatav märkus:

 

          Meie õppepäevade teemaks on:  “Jumala Vaimu läbi uuendatud kogudus” ja motoks: “Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka?" (Js 43:19).

See on väga oluline asjaolu meie teemakäsitluse seisukohalt. See tähendab, et mitte meie ei uuenda kogudust vaid Jumal Püha Vaimu läbi “teeb hoopis uut”. Ja see ei ole mitte ainult 21. sajandi alguses nii, vaid see on olnud nii prohvet Jesajast, õieti maailma loomisest alates.

          Kõigi kaasaja koguduse arengut puudutavate küsimuste juures ei tohiks me unustada, kes on muutuste tegelik Subjekt – s.o. Jumal.

 

          Minu teema käsitleb vana koguduse uuendamist. Milline on vana kogudus? Meie vendluse mitmed kogudused tähistavad järgmisel aastal oma 120. aastapäeva. Kas need on vanad kogudused? Võrreldes mõnede teiste uskkondadega on nad väga noored kogudused. Võrreldes vastloodud kogudustega on nad vanad.

          Aga kui vanas koguduses on ülekaalus noor liikmeskond ja uued töövormid, kas see on vana või noor kogudus?

 

          Lähtuksin Pärnu Immaanueli Kogudusest, mis saab järgmisel aastal 120. aastat vanaks. Meie liikmeskonna keskmine vanus on 52 aastat ja töövormid on suhteliselt traditsioonilised. Samas püüame kogudusliku elu vorme Pühast Vaimust juhituna ja Pühakirja alusele jäädes uuendada

 

          Kõigepealt on tähtis see, et on asju, mida me ei saa ja ei tohi muuta.

 

Kogudus ei ole lihtsalt mingi mittetulunduslik ühing, vaid sellel on Jumalast antud piibellikud tunnused.

 

Tuntuimad neist on antud  Apt 2:41-42: “Kes nüüd tema sõna vastu võtsid, need ristiti, ning sel päeval lisati nende hulka umbes kolm tuhat inimest. Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes.”

 

Siin on antud 7 tunnust:

1)    Evangeeliumi kuulutamine ja

2)    vastuvõtmine.

3)    Ristimine,

4)    Osalemine leivamurdmisest,

5)    Apostlite õpetuses püsimine,

6)    Osadus kaasusklikega,

7)    Palvetamine.

 

Nende 7 tunnuse juures on mõned elemendid ajas muutumatud ja teised ajas muutuvad.

 

1)    Evangeelium  on muutumatu, kuid selle kuulutamise vormid muutuvad.

 

Meid on kutsutud kuulutama Jeesuse Kristuse sõna, kes on “seesama eile, täna ja igavesti”. Või nagu apostel Paulus ütleb:

“Ma imestan, et teie nii ruttu pöördute ära temast, kes teid Kristuse armu kaudu on kutsunud, mingi teistsuguse evangeeliumi poole.  Mingit teist evangeeliumi ei ole, on vaid mõningaid, kes teid segadusse ajavad ja tahavad Kristuse evangeeliumi pahupidi pöörata. Aga kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud - see olgu neetud!”  Gl 1:6 - 8

 

          Evangeelne jutlus on kindlasti see, mis elab üle kõik ajastulised muutused. See võib muutuda pikemaks või lühemaks, apologeetilisemaks või tunnistuslikumaks, kuid seda ei saa miski asendada.

          Evangeeliumi kuulutamise uuteks vormideks on kindlasti Alfa kursus ja mitmesugused temaatilised õhtud ja hommikud, mis peavad silmas inimeste huvisi ja vajadusi.

          Raadiol, televisioonil ja ajakirjandusel on suur mõju.

 

2)    Evangeeliumi vastuvõtmine on muutumatu kuid selle välised vormid muutuvad.

 

Keegi meist ei kahtle, evangeeliumi muutev vägi saab toimida vaid seal ja nende juures, kes selle oma südamesse vastuvõtavad. See tähendab meeleparandust ja sellele järgnevat vaimulikku kasvu.

 

Evangeeliumi vastuvõtmise vormid on ajas kindlasti muutunud. Kui põlvkond tagasi oli selleks avalik eespalvele minek. Siis nüüd on võitmas maad individuaalsem lähenemine. Mõni teeb oma otsuse isiklikus palvekambris, teine hingehoidlikus vestluses, kolmas palvegrupis. Oluline on tagajärg, mitte vorm.

 

3)    Ristimine.

 

Oleme seisukohal, et ristimise vorm ja sisu on teineteisest lahutamatud. Nii nimetatud hädaristimise vormid, ei tohiks õigustada, olulisi muutusi. Ristimine peaks jääma pühalikuks talituseks, mitte muutuma seltskondliku melu või pizza-peo lisaks.

 

4)    Leivamurdmine

 

Ka leivamurdmise juures peaksime järgima sisu ja vormi ühtsust, vastasel korral võib sisu ähmastuda. See ei ole võrreldav ükskõik millise osadusliku söömaajaga.

Seda ei saa läbi viia üks kõik kes, vaid ordineeritud pastor või diakon. Pastori olemasolul peaks see ülesanne olema delegeeritud diakonile.

Selles mõttes peaksime väga jälgima neid leivamurdmisi, mida teostatakse palvegruppides spontaanselt. Väga suur küsimus on: Kas leivamurdmist võib ja saab pidada iseendale nagu seda mõnel pool on õpetatud ja ka praktiseeritud.

 

Leivamurdmise põhitoon kipub meil olema leinaline n.ö. surmtõsine. Arvestades, et see on Issanda surma mälestamine, siis on see õigustatud. Kuid ei tohi unustada, et see on ka eelmaitse Talle pulma söömaajast ja osadus kõigi pühadega.

Selletõttu peaks leivamurdmise viimane osa olema rõõmu- ja lootusrikas.

 

Ma ei tahaks siinkohal puudutada küsimust: Millist leiba kasutada? Kas kasutada veini või viinamarja mahla? Kui palju tuleks veini veega lahjendada? Kas kasutada suuri karikaid või väikseid pitse? Need ei ole ilmselt keskse tähendusega. Küll aga võib ka siin täheldada, et teatud piiride ületamisel võib leivamurdmine kaotada oma sisu. Näiteks kui pidada seda Coca-cola ja küpsistega.

 

5)    Aposlite õpetuses püsimise sisu on muutumatu vorm muutuv.

 

Traditsioonilistes kogudustes on olnud õpetuse  vormiks peajumalateenistuse jutlus ja piiblitunnid. Kui esimene jääb ilmselt tulevikuski väga olulisele kohale, siis teine võib olla ajastuline.

Viimasel ajal on mitmed kogudused loonud oma Piiblikooli, mis töötab kursuste põhimõttel. Või siis on tavapärane piiblitund asendunud teemakeskse piiblitundide sarjaga. 

 

Üsna oluliseks pean piibli õppimise aktiivsete vormide arendamist. Iga piiblitund võiks lõppeda küsimuste ja vastuste andmise võimalusega. Võimalust mööda võiks rakendada ka grupitööd. Siin saab kasutada Alga-kursuste kogemusi.

Tähtis koht võiks olla ka kodustel piibli- ja palvegruppidel.

 

Oluline on see, et Piibli uurimine ei saa olla hooaja ega teoloogide asi. Meid kõiki on kustutud jääma apostlite õpetusse”, seega on see pidev ülesanne, mis kehtib igale kogudusele ja koguduse liikmele kõigil tema elu perioodidel. Siin võime tõepoolest kõnelda “eluaegsest õppest”.

 

Seejuures on oluline, et me tõesti laseksime Piiblil kõnelda. Võtaksime Piiblit nii nagu ta on ja ei hakkaks seda ümbertegema. 

 

6)    Osadus kaasusklikega

 

See on koguduslikus elus kõige suuremaid muutusi läbitegev valdkond.

 

Ülemaailmses kiriklikus praktikas  on kaks suundumust:

 

·        Enam vaimulikku meelelahutust!

·        Enam Jumala teenimist!

Või kas

·        Läheme pühapäeval kogudusse saama (muusikalist elamust, meelehautuslikku vestlust, mõnusat kohviosadust jne.)

·        Läheme pühapäeval kogudusse andma(oma elu Issandale oma aega, oma andeid, “julgustavat sõna” Ap 13.15  jne.) .

 

Ilmselt ei ole vastus küsimusele, kumba teed valida? -  kerge.

Suurepäraseks orjektiiriks võiks olla siin doppeltkäsk:

Ja üks seadusetundja nende seast küsis teda kiusates: «Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?» Jeesus vastas talle: «Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.» Mtt 22: 35-37

 

Jumal ilmutab ennast koguduse osaduses.

Mt 18:20 Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.

Jumal pole suur individualist, ega Guru. Me õpime Jumalat tundma teistest sõltudes. Osaduse mõte on peidetud Kolmainu Jumala saladusse.  Armastus vajab mitmust.

 

Jumal laskub alla minu tasemele: lapsele saab ta lapseks, puberteediealisele puberteediealiseks, jõumehele jõumeheks, haigele haigeks, surijale surijaks. Jumal astub inimlikule tasandile, et luua inimeste vahel osadust ja suhteid.

 

Vastvalt sellele püüdleme me koguduses diferentseerituma lähenemise poole.

Meil on väikelaste hoidmine, et vabastada emasid jumalateenistusest osalema.

Meil on pühapäevakool oma erinevate vanuseliste gruppidega.

Meil on noortetunnid ja noorteüritused,

Õdede tunnid.

Sotsiaaltöö grupp.

Venade üritused.

Noorte abielupaaride üritused.

Kodugrupid kõigile.

Pensionäride piibli ja palveosadus.

Selline lähenemine vastab Jumala tahtele, kes on saanud lihaks, et kohtuda meie tasemel.

 

Kuid koguduse kui terviku ülesandeks on tõsta oma elu keskmesse uus suhete kultuur, mitte individualism või üksiku vanuselise grupi huvid.

 

Vanas koguduses tähendab see vähemalt peajumalateenistusel kõigi vanuseliste gruppide arvestamist. Kogudus ei saa muutuda üle öö noorte koguduseks, kus ei arvestata enam vanade ootuste ja lootustega. Kuid kogudus ei saa jääda ka peatuma “eilsesse ja üleeilsesse”.

 

Isa: “Poeg, arvesta ka vanade inimestega, kes ei suuda üle ühe salmi püsti seista...”

Samas peame me arvestama ka laste vajadustega, kes ei suuda üle 5 minuti paigal püsida.

 

Kogudus, mis laseb igal inimesel või vanuselisel grupil olla iseenda jumalaks, külvab surmavaimu.  On olemas vaid üks Jumal: Noorte ja vanade, tervete ja surijate Jumal. See saab olla ainus võimalik ühine visioon. On ülim aeg meie usu selle dimensiooniga arvestada. Usu kuulutamine ja usuelu algavad sealt, kus rajatakse uusi suhteid – millel ei ole tagamõtteid ega kõrvalhuvisi. Nii banaalselt kui see ka kõlab: Uuendused algavad lihtsas teelauas ja mitte teleriekraani ees. - Jumal ilmutab ennast seal, kus noored ja terved kohtuvad ka vanade ja haigetega ja vastupidi.

 

Vana koguduse suurim erinevus ja eelis noorest ongi see, et me ei pea neid vanu ja haigeid minema kuhugi otsima, vaid nad on meie keskel.

 

Kogudus, mis orienteerub oma tegevuses üksnes teatud vanuselisele või sotsiaalsele grupile, peab endalt küsima, mis saab siis, kui need inimesed sellest vanusest või sotsiaalsest staatusest väljakasvavad? Kas nad kasvavad siis välja ka meie kogudusest?

Või see kogudus läheb moest välja koos bioloogilise vananemisega. Sest kõik meie kultuuriliselt tingitud kombed ja tavad: “on määratud kuluma kasutamise läbi. Need on vaid inimeste käskimised ja õpetused.” Kl 2:2

 

7)    Palvetamine

 

Kristliku koguduse kõige üldisem tunnus on see, et see on palvetav kogudus. Kogudus, kus palveelu raugeb, läheb vastu hääbumisele. Siit leiame tegeliku vananemise põhjuse.

 

Seetõttu, mis me iial teeme peaks olema kastetud palvesse. Just palves saame me ülesande luua uut ja säilitada olulist! Palve kaudu saab Issand ise olla oma koguduse pea!

 

Just siin olen näinud kõige suuremat läbimurde võimalust.

 

Olen näinud kogudusliku palvetunni hääbumist 70 – 10 - le osavõtjale. Mida teha?

Alustasime koguduse aktiivi palvetundidega.

Seejärel tuli neljapäeva hommikune pensinäride piibli- ja palveosadus, millest võtab osa 10-17 inimest.

Nüüd oleme reedeõhtused palvetunnid muutnud suunitletuiks erinevatele koguduse gruppidele: õdede palveõhtu, vendade palveõhtu, noorte palveõhtu, muusikute ja lauljate palveõhtu, hoolekandega tegelejate palveõhtu, evangeelse töögrupi palveõhtu jne. Sellise palveõhtu raames toimub kõigepealt mõttevahetus ja seejärel ühiste murede ja rõõmude Issanda ette kandmine. Kogusummas on palvetajate hulk koguduses kasvanud.

 

Kindlasti on eriline koht palvetel tervise eest. Jumal on elav Jumal, kes tahab meie keskel imesid teha.

 

Peajumalateenistusel peaks olema eriline koht palvel. Seda peaks süvendama ülistus- ja palvemeelsusega täidetud algus ning lõpp. Vajadusel on otstarbekas teenistus katkestada, et paluda konkreetsete vajaduste eest.

Säilima peaks ka erinevad palve vormid. Õpetagem oma liikmeid palvetama, nii püsti kui põlvili!

 

Lõpuks tahaksin jagada mõnda üldist printsiipi, mida peaks koguduse uuendamise juures silmas pidama:

 

UUENDUSED VABADUSE JA TRADITSIOONI PINGEVÄLJAS.

 

VABADUSEST!

 

Apostel Paulus ütleb: Ent Issand on Vaim, ja seal, kus on Issanda Vaim, on vabadus. 2Kr 3:17

 

“Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!” Gl 5:1

 

Baptistidena kuulume me kristluse sellesse ossa, mida nimetatakse “vabakiriklikuks traditsiooniks”.

Me usume, et Kristus on jätnud meile teatud asjades vabaduse!

Me usume, et kohalik kogudus on vaba langetama otsuseid oma jumalateenistuse ja töö vormide suhtes.

 

 

See tähendab:

·        Meie vaba valikut Kristuse järgimisel. Me võtsime vabalt Jeesuse Kristuse oma elu Issandaks ja ühinesime kogudusega vabatahtlikult.

·        Me oleme kogudusena vabatahtlikult otsustanud Kristust järgida. (Meil ei ole ülimuslikke organisatsioone, mis määraks meie teenimise viisi.)

·        Me oleme vabad loovaks teenimiseks. See on põhjus, miks ei ole olemas kahte täiesti ühesugust baptistlikku kogudust, kuigi meil on sarnased programmid, ajakavad, koosseisud ja teenimisvahendid.

·        Me oleme vabad vastutustundlikuks teenimiseks.

 

Selline vabadus kingib avaruse Püha Vaimu tegevuseks, kuid samas võib osutuda ka komistuskiviks.

 

TULEVIK VAJAB PÄRITOLU!

 

Vabadust tasakaalustavaks faktoriks on kristlik traditsioon.

Vaimulik elu on antud meile alati teatud välises vormis, osa sellest vormist osutub elujõuliseks osa muutub ajas. Osa vormidest ei ole muudetavad, sest nad kehastavad sõnumit ennast nagu nägime ristimise ja leivamurdmise juures.

 

Traditsioon tagab järjepidevuse ja vabastab meid subjektivismist.

Siinjuures tuleks arvestada kolme kriteeriumi: Kas see, mis me koguduslikus elus teeme on

  • ·        Traditsioonist võitud ( Kas meie usuisade õnnistus lasub sellel, mida me teeme? )
  • ·        Traditsiooni vääriline ( Kas see, mida me teeme on usuisade vääriline?)
  • ·        Traditsiooni võimeline (Kas see, kuidas me teeme on võimeline ka järgnevates põlvkondades edasi elama?)

Siis ta ütles neile: «Sellepärast on iga kirjatundja, kes on õpetatud taevariigi jaoks, majaperemehe sarnane, kes oma varakambrist võtab välja uut ja vana.»  Mt 13:52

 

Vana koguduse uuendamine ei ole revolutsiooniline vaid evolutsiooniline tegevus, s.o. Kristuse Ihu kasvamine ajas ja ruumis Püha Vaimu läbi.

Viimased uudised

26. detsember Oodatud ja kardetud jõuluaeg
03. september Oma kooli lipu pühitsemine
10. august Tuleviku ülehindamisest