Sinise loo algus
Ühel päeval klassi astudes paelub mu pilku helesinise peaga tütarlaps. Lipusinine juus tekitab mingi seletamatu ärevuse ja rahutuse. See on midagi raskelt teistsugust keset koolielu rutiini. See on märk millestki, mida ma ei suuda seletada, kuigi seletusi jaguks varukast puistata. Mõned nädalad hiljem mõtlen, et peaksin Jaanikale midagi ütlema, aga mida? Palvetan. Ei mingit vastust.
Järgmisel päeval istun laua taga ja võtan arvestusi vastu. Klassi ei astu enam helesinise, vaid sinkjasmusta peaga Jaanika. Ütlen pärast arvestust: "Must pea sobib teile tunduvalt paremini kui sinine." Ta hakkab naerma: "Ma tahtsin hommikul hoopis pruuni juust saada, aga tuli must välja." See vastus paneb mind veel enam paljude asjade üle mõtlema. Kas ma mõistan oma õpilasi? Kas nemad mõistavad mind?
Korraga märkan neid kõiki. Minu enda peas avaneb midagi helesinist. Kohtumine ootamatult teistsugusega on toonud mu kümneaastasesse õpetajaelu rutiini uue avaruse.
Joosep Tammo, Päeva eriline sära. Logos 2000a. lk 115
Viimased uudised
| 15. detsember | Igaviku müksud |
| 13. detsember | Vitsaga või vitsata? |
| 12. detsember | Lugu puldankotist |
Arhiiv |  RSS |