Teel Euroopa väärtuste juurde.

Joosep Tammo

 

 Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid teda käega katsuda ja leida, kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme, nagu ka mõned teie luuletajaist on öelnud: «Sest ka meie oleme tema sugu.» Apt 17:22 –28

            Euroopa Liitu võib vaadelda väga mitmes perspektiivis. Ühise majandus- ja sotsiaalse keskkonnana, ühise elukeskkonnana, ühise vastutusena, ühiste väärtuste kandjana. Kui ajalukku vaadata siis on Euroopat ühendanud alati “väsimus vihkamisest”.  Me ei tohiks unustada, et “praegune riikide ühendus loodi nende dramaatiliste ning traagiliste kogemuste sunnil, mida Euroopa rahvad olid läbi elanud 1914-1918 ja 1939-1945, kui meie hullunud mandri ühe ruutkilomeetri kohta tapeti rohkem inimesi ning purustati rohkem materiaalseid väärtusi kui kunagi varem inimkonna ajaloos[JT1] .”   Ajaloolises mastaabis on see olnud suur rahvaste sulatuskoda.  Sellel foonil on mõistetav, miks Euroopa Liidus ei räägita mitte niivõrd rahvulikest kui regionaalsetest väärtustest. Ometi varitsevad vanade ja uute liikmete vahel just siin erimeelsused.

            Totaalne režiim, mille alt me vabanesime oli internatsionalistlik. Eesmärgiks oli rahvuste väljasuretamine. Rahvuslikud väärtused ja perekond kujunesid  vabaduse viimaseks kaitseliiniks. Nõukogude Liidu lagunemise üheks põhjuseks oli vangistatud rahvaste iseseivuspüüdlus. Selle püüdluse taustal toimusid ka usulised ja vaimsed otsingud. Nii teostusid kaktuhat aastat hiljem antiikse Euroopa südames Ateenas öeldud apostel Pauluse sõnad: “Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat.” Apt 17,26

 

            Jättes kõrvale rahvusriikliku ideoloogia uusaegse iseloomu, võime rahvuslust siiski vaadelda osana inimökoloogiast, mis õigustab inimkonna mitmesidust.. Iga etnos, iga keel väärib tähelepanu ja kaitset. Rahvuslik mitmesidus on Euroopa Liidu ja maailma rikkus. Ühtlasi on see kaitsevall ka tulevaste totalitaarsete reziimide vastu. Mida suuremad on ühiskondlikud ja poliitilised kooslused, seda suuremaks võib osutuda kiusatus hakata ehitama uut Paabeli torni.

 

            Euroopast leiame kaks rahvusliku identiteedi tüüpi. Läänepoolne ehk Prantsuse mudel tekkis absolutistlikes riikides, mille valitsejad aitasid luua tingimusi territoriaalse rahvusmõiste sündimiseks. Idapoolne mudel sündis aga impeeriumidesse hõlmatud etnilistes rühmades, mille haritlaskond taotles vabanemist impeeriumi rüpest. Esimeses mudelis oli kesksel kohal rahvuslik territoorium või isamaa, ühised seadused ja institutsioonid, kodanike õiguslik võrdsus poliitilises kollektiivis ning kõiki ühendav kodanikukultuur. Idapoolne mudel tähtsustab etnilist põlvnemist ja kultuurilist ühisosa. Selles rõhutatakse rahvuskultuuri, rahvuskeelt, ning linnastunud haritlaste (filoloogide, ajaloolaste, folkloristide, etnograafide) poolt taasavastatud kommete elluäratamist[JT2] . Eesti kuulub kindlasti idapoolsesse tüüpkonda. EL-iga ühinedes toimub nihe etnokeskselt kodakondsuskeskse identiteedi suunas. Sellega kaasneb ka väärtushinnangute nihkumine – etnokesksed taanduvad, asemele tulevad üksikisiku õigusi ja vabadusi toonitavad väärtused. Rahvus kui väärtusi kandev kehand asendub pluralistliku ühiskonna mudeliga.

 

            Samal ajal juhtisid juba valgustusaja üleeuroopalise eliidi esindajad tähelepanu “isamaaarmastuse” ohtudele. Minu kodulinnas Pärnus 1789 aastal sündinud ja hiljem Euroopas publitsistina tuntuks saanud Carl Gustav Jochmann, kelle süda on maetud Riia toomkirikusse, kirjutab  19 sajandi algul (publitseeritud 1836 aastal) : “Seda kiidetakse kõigilt kantsleilt ja kõnepultidest kõrgeima voorusena. Ma olen sellest pisut hulluks läinud. See on midagi äärmiselt kahetähenduslikku. See võib sobida valitsemise vajadustele vastavaks poliitiliseks vooruseks, kuid see ei ole kõrgemas mõttes kristlik. See on vastuolus Jeesuse kõrge vaimuga ja tema avarate sõnadega. Ta ei nimetanud ja ei tundnud ja ei soovitanud ühtki isamaad; maailm oli talle ja tema jüngritele isamaaks; ligimene, ja kellega iial  ka kokku ei puutunud, oli tema vend. Isamaaarmastus ilmselt pole voorus[JT3] .”

 

            Sama Carl Gustav Jochmann tegi enne oma surma 1830 aastal siiski testamendi, kus pärandas tähelepanuväärselt suure summa kooli rajamiseks Pärnus, kus saaksid õppida eesti rahvusest lapsed oma emakeeles.

 

            Milliseks kujunevad väärtused selles uues keskkonnas, kus näib valitsevat eelarvamustevaba turumajandus? Selline ühiskond on nii oma majanduslikes kui vaimsetes taotlustes rajatud kasumile ja veelkord kasumile. Majandusprioriteetide pikaajaline ülerõhutamine nõrgendab tõenäoliselt Euroopa kultuuride rahvusliku alget[JT4] .  Seal, kus rahvus ja rahvuslik kirik on omavahel tihedamalt seotud ja kristlikud väärtused tugevamini põimunud rahvuslikega, on traditsioonilised väärtused säilinud paremini kuid samas on muutused seda valulisemad. Uus “kaanoniteta elukäsitlus” paistab paljudele dekanoniseeriva ideoloogia kanoonilise juurutamisena.

           

Vaadelgem nüüd medali teist poolt. Demokraatlik inimõigusi kaitsev ühiskond toetub üksikindiviidi vabadusele, väärikusele ja õigustele. Selline üksikinimese õigusi kaitsev ühiskond sai kujuneda vaid kristlikust usut ja kultuurist lähtudes. Apostel Paulus tuletas ateenlastele meelde: “Sest ka meie oleme tema sugu.”  Kuningas Taavet laulab inimesest mõeldes: “Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega!” Ps 8:6  Loomislugu kinnitab neid sõnu: “Ja Jumal ütles: “Tehkem inimesed oma näo järgi.” Gen 1,26

 

Sekulariseerunud ühiskonnas kujuneb üksiku jumalikust väärikusest veendumus: “Alguses olen mina. Lõpus olen mina. Peale minu enda, on kõik ükstapuha...” Siegrfied Lenz on kirjeldanud meie olukorda sõnadega: “Meie ajastu hauakivile tuleks kirjutada: Kõik tahtsid parimat – iseendale[JT5] ...” 

Küsimus ei ole ainult 21.sajandi inimese meeletus isekuses. Linnastunud, massimeediast manipuleeritud  jumalatus ühiskonnas polegi inimesel kellelegi muule toetuda kui iseendale.  Ühiskonnateadlased kõnelevad siinkohal “suhete ‘singulariseerumisest’ , üksinduse eskalatsioonist. Mida enam vabadust, seda enam üksindust. Veendumus, et tugevamate, targemate ja majanduslikult edukate päralt on tulevik, näib olevat just üksikule ainus mõistlik mõtteviis. Religiooni eksponeeritakse siin alternatiivina nõrkadele. Jeesus Kristus paistab sellele põlvkonnale lihtsalt läbikukkununa.

 

Sellises vaimses kliimas kujunevad ka uue Euroopa väärtused.  Väärtused ei sünni õhutühjas ruumis. Inimestena oleme me sunnitud endale pidevalt defineerima ja määratlema, mis on meile väärtuslik, mis mitte, mis jätab ükskõikseks. Igaüks meist kujundab oma ‘ordo amorist’.

           

Milline roll peaks olema selles olukorras Kristuse Kirikul? Kas kohanduda antud ajastu eetiliste suundumustega? Või kaevata kaevikud sügavamaks ja asuda positsioonilahinguisse?

Meile siin idapool tundub, et hirm marginaliseerumise ees ja süüdistused fundamentalismis on sundinud paljusi Euroopa kirikuid lihtsalt oludega kohanduma.

 

Meie senine kogemus ütleb, et “ei saa jääda varjule linn , mis asetseb mäe otsas.” Mtt 5,14  See tähendab, et kristlikke väärtusi tuleb esitada selgelt ja kompromissitult. Samas on oluline ka nende väärtuste järgi elada:  “Teie olete maa sool. “  Mt 5:13 Ilma kokkupuute ja dialoogita muutuvate oludega on see sool kasutu. Kristliku kogukonna struktuur on rajatud suhetele, mitte, niivõrd projektidele. Kiriku eesmärgiks pole esindada  mingit abstraktset väärtusõpetust. Elu hoidvate ja kandvate väärtuste aluseks on alati konkreetne sotsiaalne keha, olgu selleks siis perekond, kogukond, rahvus või miks mitte ka regioon. 

 

Selleks, et kristlikke väärtusi ühiskonna reaalses kehandis esitada, on vajalik toetuda üldiselt arusaadavaile printsiipidele.  Apostel Paulus võis öelda: “Ateena mehed, ma näen, et te olete igapidi väga jumalakartlikud. Sest ma olen läbi minnes ja teie pühi paiku vaadeldes keidnud altari, mille peale oli kirjutatud: “Tundmatule Jumalale! Keda te nüüd tundmata teenite, teda kuulutan mina teile.” Apt 17, 22-23

 

Sellise altari Euroopas üha tundmatumaks jäävale Jumalale leiame J.W.Goethe teoses “Pedagoogiline provints”. Ta kõneleb siin kolmekordsest aukartusest[JT6] :

Aukartus selle ees, mis on üle meie –

aukartus selle ees, mis on meie ümber – ja

aukartus selle ees, mis on meie all.

J.W.Goethe leiab, et aukartuses väljendub inimese humaniteet.

 

Sellise aukartuse teoloogiliselt fundeerituma käsitluse leiame A.Schweitzeri loomingus. “Aukartus elu ees.” on kujunenud üldinimlikult mõistetavaks printsiibiks. A.Schweitzer ütleb teiste sõnadega, et maailma- ja elujaatuses ilmutab end  universaalne elutahe ja samas ka usk Jumalasse[JT7] . Just see printiip võimaldab kaasajale kõige mõistetavamalt kirjeldada vajadust võidelda sündimata elu kaistmise eest. Leian, et kui Euroopa Liit on suutnud keelustada surmanuhtluse, siis oleks häbiväärne jääda poolele teele ja üha vananevas Euroopas taluda miljonite sündimata inimelude hävitamist. Eestis on pärast II Maailmasõda abordiga hävitatud rohkem inimelusid, kui meie tänane elanikond. Abortide arv täna tunduvalt suurem kui sündide arv. Küsimus on etnose jätkusuutlikuses.

“Aukartus elu ees.” peaks meid ohjeldama ka geenitehnoloogilistes eksperimentides.

“Aukartus elu ees.” peaks sundima  meid võitlema perekonna pühaduse eest. Kuigi vastavalt EKN poolt teostatud sotsioloogilistele uurimustele on perekond eestlaste väärtuste edetabeli tipus, näitavad viimased uurimused, et tegelikult ollakse seda üha enam valmis purustama. Kooselu põhjused on üha enam majanduslikud.

 

Kristlastena tähendab “aukartus” meile eelkõige “aukartust” Jumala ees.  Tuletagem meelde Jeesuse Kristuse vastust ühele kirjatundja küsimusele: “Milline on kõige esimene käsk?” :  «Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand,  ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga!”  Mk 12,28j  Just selline “aukartus” või pieteeditunne on elutarkuse allikaks. Aukartuseta Jumala ja Tema loomingu ees on ohustatud nii sotsiaalsed kui individuaalsed väärtused. Selleks, et neid tagada on antud teine käsk: “Armasta oma ligimest nagu iseennast!” Mk 12,31 Õiglus, vabadus, enesemääramisõigus ja tolerantsus ei sünni nihilismist vaid aukartusest Looja ja Tema loomingu ees.

 

Ülemineku aegadel on oluline konsentreeruda kõige olulisemale. Kõige olulisem on antud meile Jeesuses Kristuses. Öelgem koos Peetrusega: “Ühegi muu sees ei ole päästet; sest ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse!”  Apt 4,12  Temas on meile antud kõigi väärtuste alus. Jeesus Kristus esitab seda oma isikus ja õpetuses. Evangelist Johannes ütleb: “Käsuõpetus on antud Moosese kaudu, arm ja tõde on tulnud Jeesuse kaudu.” Jo 1,17  

Astudes ideaalsete väärtuste taevast alla muutuvad väärtused konkreetses kultuuris normideks, mida kas täidetakse või eiratakse. Normid ja seadused on eluks vajalikud, elu hoidvad, kuid nad ei loo uut elu. Jeesuse Kristuse isikus kohtuvad “arm ja tõde”. Jumala armastus meie vastu Jeesuses Kristuses on eluloov ja hingestav. - Otsides Euroopa hinge , otsigem seda Jumala Ainusündinud Poja juurest!

 

Muidugi me tahaksime Euroopa Liidus kiiresti edasi jõuda. Ühe päevaga nii ihu, hinge kui vaimu poolest  rikkaks! Tuletan siinkohal meelde, et Titanic ei hukkunud mitte sellepärast, et oli omaaja suurim, moodsaim ja luksuslikeim reisilaev. Titanic hukkus sellepärast, et sõitis saatuslikul ööl liialt kiiresti.

Julgustagu ja juhtigu meid kannatlikkusele hoopis teistsugune ülestõusmispühade järgsesse aega sobiv pilt.

 

Kiriklik traditsioon tunneb läbi aastasadade  omapärast ülestõusmipühade rõõmu väljendust. See on ringtants labürindis. Paljude keskaegsete katedraalide põrandail võib neid mosaiigist labürinte tänini näha.

 

Chartres’i katedraali piiskop tantsis pärast ülestõusmispühade hommikust teenistust koos teiste vaimulikega läbi katedraali põrandale märgitud mosaiigist labürindi. Piiskop viskas seejuures preestreile ikka ja jälle kuldse palli. Pall sümboliseeris ülestõusmise päikest, Jeesust Kristust, kes valgustab iga kristlase teed..

 

See, kes läheb gooti labürinti, läheb ristumistest vabale teele, mis sisaldab 28 pööret. Siin puuduvad tupikud ja eksiteed, on vaid üks loogeline rada. On hetki mil näib, et juba ollaksegi keskmes, siis suund korraga muutub ja jõutakse taas peaaegu labürindi piirile.

See, kes alla ei anna, see, kes kõik pöörded kaasa teeb, jõuab kindlasti eesmärgile.

Gooti labürint on pilt elust. Me otsime oma keset, mis annaks kõigele mõtte. Me otsime iseenda ja Euroopa hinge.

 

Meie tee sarnaneb labürindile. See ei ole eksituste aed. See on labürint, mille keskmes ei kohta me ebaisikulist kosmilist energiat, vaid ülestõusnud Jeesust Kristust. Aga samas on ta ka teel olles minuga koos. Ta on nagu kuldne ülestõusmise päikest sümboliseeriv pall, mis ühe preestri käest teise kätte käib. Kellelgi pole sellele monopoli.

 

Kuid vahel tabab meid kahtlus, kas kutse keskmesse pole pettekujutlus? Ei, Jumal tahab meile näidata kogu elu selle mitmekesiduses,  sellepärast polegi keskmesse otseteed, sellepärast on labürint. On hetki, mil seisame labürindi kõige kaugemal serval ja meile tundub, et sellel puudub eesmärk ja mõte, kuid hoolimata sellest, et väline ring on pikim, saabub pöördeline hetk, mil suundume eesmärgile.  Kohalejõudnu haarab tervikut ja mõistab, et see oli kauneim ja ilusaim tee!

 

Vennad ja õed Kristuses, julgustagu see pilt meid kõiki püsima teel, mis viib väärtuste väärtuse, Jeesuse Kristuse juurde!