EKN kui Kristuse Ihu

Eesti Kirikute Nõukogu kui Kristuse Ihu. 

15.mai 2003. Märjamaal

 

Eesti Kirikute Nõukogu tuleks vaadelda osana ülemaailmsest oikumeenilisest liikumisest. Eestis kujunes EKN välja praktilisest vajadusest esindada liikmeskirikute huve ühiselt ühiskonnas ja riigi ees. Põhirja punkt 1.2 ütleb, et “EKN-i tegevuse eesmärk on ühendada kristlikke kirikuid ja koguduste liite koostööks Eesti ühiskonna vaimseks arenguks kristlike põhimõtete alusel.”

 

EKN’i teoloogiline alus on leidnud vähest või episoodilist käsitlust. Enamasti on seda tehtud seoses põhikirja uuendamise ja uute liikmeskirikute vastuvõtmisega. Punkt 8 ütleb, et “EKN-i liikmeks võivad olla Eestis registrisse kantud kirikud ja koguduste liidud, kelle õpetus põhineb Uuel ja Vanal Testamendil ja vastab kolmele oikumeenilisele usutunnistusele ning kes järgivad käesolevat põhikirja.”

 

Ülemaailmne oikumeeniline liikumine kujunes välja vastukaaluks kristluse üha kasvavale killustatusele. Oikumeeniline liikumine on alati näinud ühe olulise eesmärgina oma tegevuses kristliku ühtsuse taastamist. Selleks, et vältida ühtsuse interpreteerimist ühetaolisusena, on ikka ja jälle rõhutatud, et ollakse mitmel viisil “teel”.

 

Tänane teemaasetus “EKN kui Kristuse Ihu”  on ilmselt teadlikult provokatsiooniline. Ikka ja jälle on oikumeenilises liikumises olnud kartusi, et kirikute suurenev koostöö Kirikute Maailmanõukogus viib lõpuaegse “Maailmakiriku” sünnile, mis teostab tõeliste usklike tagakiusamist. Kirikute Maailmanõukogu 1950 a. Toronto selgituses toonitati, et Kirikute Maailmanõukogu ei taha ja ei tohi olla “Superkirik”.

 

Kas sellist ohtu võiks olla Eestis  EKN-i näol. Kas sellist “Superkiriku” ohtu võiks olla EKN-i näol?  Arengukava vaatlus võiks olla kohane dokument sellise võimaliku tendentsi avastamiseks.


Mõned mitmeti interpreteeritavad laused:

Lk 3  “Selle missiooni elluviimiseks EKN – ühendab kristlikke kirikuid, koguduste liite ja kristlikke ühendusi ning arendab nendevaheliste usalduslike sidemete kujunemist.”

Lk. 5 3.1. Meediatöö missioon on aktiivselt ja mitmekülgselt suhelda ühiskonnaga, et tõsta ühiskonna teadlikkust kristlikku kirikut ja selle õpetust puudutavates küsimustes.

Lk 7  3.6 Kriminaalpreventsioon. Missioon on osaleda kriminaalpreventiivses töös kiriku käsutuses olevate ressursside abil.

Lk 10  11) Töötada välja oikumeenilise jumalateenistuse ülesehitus.

 

Kindlasti peaksime oma tekste lugema tähelepanelikult, et vältida vääritimõistmisi ja hilisemaid pingeid.

 

Mis mõttes ja kas üldse on võimalik seostada EKN-i ja “Kristuse Ihu” mõistet. Uue Testamendi eklesioloogiat iseloomustab hämmastav mõisteline mitmekesidus. Põhjuseks on ilmselt Kristuse kiriku kui ülestõusmises ja nelipühis sündinud nähtuse ainulaadne uudsus. Mõiste “Kristuse Ihu” (  1 Ko 12; Ro 12; Ef 5,23.30; Kl 1,18.24) on esimese astme kirjeldus mõistele Jeesuse kogudus. Sellele järgnevad sellised korrelatiivsed mõisted nagu “viinapuu ja oksad, karjane ja kari, vundament ja ehitus, nurgakivi ja ehitus, peigmees ja pruut” jne. Kõik need mõisted ütlevad, et ilma Jeesuse Kristuseta pole kogudus mitte midagi.

Üks vanimaid kiriku tähistusi on “tee” (Apt 9,2; 19,9.23; 24,14.22 vrdl 16,7; 18,25), see kirjeldab nende hulka, kes on Jeesuse kutsele ( Mk 1,15.17) järgnenud. Kirik on niisiis Jeesuse järgijaskond, keda seob Tema õpetuslik autoriteet (Mtt 28,19j ). Kaksteist apostlit on selles mõttes kiriku mudel. Just seda võrdlust  kasutas paavst Johannes Paulus II 1993.a. sügisel Eestit külastades. 

 

Juhiksin tähelepanu asjaolule, et kõrgskolastilises teoloogias kujunes välja tihe side kristoloogia ja sakramentide õpetuse vahel. Kui kirikuisad kirjeldasid kirikut “Kristuse tõelise ihuna” ja eucharistiat “Kristuse müstilise ihuna”, siis koos reaalpresentsi õpetusega hakati kirikut eucharistiat vaatlema Kristuse tõelise ihuna ja kirikut “Kristuse müstilise ihuna”, mis ehitub üles ristimisele ja eucahristiale. Siit lähtuvalt vastati ka põhiküsimusele: Kes kuulub Kristuse müstilisse ihusse?

 

Õigeusu kirik toonitab selles pildis kiriku kristoloogilist dimensiooni. Kirik on eelkõige organism, mitte organisatsioon. Kristuse kõrval ei saa olla teist pead. Selle pildiga rõhutatakse kõigi liikmete ontoloogilist võrdsust.

 

Luterlikus eklesioloogias vaadeldakse kirikut “Jumala Sõna loominguna” (creatura verbi). Ristimine ja armulaud on seejuures tõelise kiriku institutsionaalsed märgid. Kiriku kui Kristuse Ihu koht eklesioloogias ei ole esiplaanil.

 

Vabakiriklik eklesioloogia toonitab kõigi liikmete elavat usku ja nende püüet Jeesust järgides pühalt elada. Institutsionaalsed tunnused on tõrjutud tahaplaanile. Kogudust kui Kristuse Ihu vaadeldakse seoses õpetusega vaimuandidest (1 Ko 12).

 

Kui neid ajalooliselt väljakujunenud põhijoonte vaatlusest teha süstemaatilis-teoloogiline kokkuvõte, siis peame ütlema, et kaks uustestamentlikku pilti kirikust on alati olulised:

(1) Kirik on Kristuse ihu. Seejuures on rõhuasetus Kristusel ja liikmete omavahelisel koostööl. 

(2) Kirik on rändav Jumala rahvas, kes on teel tulevasse Jumala riiki.

 

Viimane pilt on oikumeenias enam kasutatud, kusjuures rõhutatakse Jumala rahvast selle mitmekesiduses.  Esimese pildi kasutus on olnud alati raskendatud tänu selle seosele skolastilise teoloogia ja sakramentide õpetusega. Niisiis on see ülinõudlik ja laiaulatuslikku teoloogilist reflektsiooni nõudev kujund.

 

Et vältida “superkirikuks” muutumise ohtu, peame tõe huvides EKN’i liikmeskirikutena alati tunnistama, et esindame erinevate liikmetena vaid murtud ja haavatud Kristuse Ihu. Meie tänane erisus ja lahutatus tunnistab kuivõrd sõltume Kristuse lepitavast armust. Me oleme vaid sedavõrd Kristuse Ihu, kuivõrd meie ühine tegevus on juhitud Kristusest ja suunatud Kristusele.

 

EKN Kristuse Ihuna on vaadeldav üksnes teeloleva Jumala rahva eskatoloogilis-teleoloogilise perpektiivina. Iga katse seda eesmärki ise saavutada lõpeb Paabeli torni ehitamisega. Küll aga võime end erinevate kirikkondade esindajatena usaldada Issanda armu ja juhtimise alla ja tunnistada, et Jumalal on olnud hea meel lasta kogu täius elada üksnes Temas.

Kinnitagu seda tõdemust  ap. Pauluse poolt Kolossa kirjas tsiteeritud “Kristushümni” (Kl 1:15-20)  sõnadega:

15 Tema on nähtamatu Jumala kuju,

kogu loodu esmasündinu,

16 sest tema läbi on loodud kõik,

mis on taevais ja maa peal,

mis on nähtav ja nähtamatu,

olgu troonid või ülemused,

olgu valitsused või meelevallad -

kõik on loodud tema läbi ja tema poole.

17 Tema ise on enne kõike

ja kõik püsib koos temas

18 ja ta on oma ihu, koguduse pea.

Tema on algus, esmasündinu surnuist,

et ta kõiges saaks esimeseks.

19 Sest Jumalal on olnud hea meel

lasta kogu täiusel temas elada

20 ja lepitada tema läbi enesega kõik,

niihästi maapealsed kui taevalised,

tehes rahu tema ristivere läbi.

Viimased uudised

26. detsember Oodatud ja kardetud jõuluaeg
03. september Oma kooli lipu pühitsemine
10. august Tuleviku ülehindamisest