Carl Gustav Jochmann (1789-1830) sündis Pärnus raesekretäri pojana. 14 aastasena lahkus ta Riiga, kus jätkas haridusteed Toomkoolis ja Heitmanni erakoolis (1803-1805). Kaheaastase enesetäienduse järel oli ta valmis ülikooli astuma. Isa jälgedes õppis ta juristks Lepzigis, Göttingenis ja Heidelbergis, kus astus Poola vabastamiseks nooruslikust idealismist kantuna Napoleoni armeesse. Loobus leitnandina siiski sõjaväelisest karjäärist ja naases Sveitsi kaudu Riiga. Seal alustas ta 1810. aastal teenistust advokaadina ja pages vaid sõjapäeviks Suurbritanniasse. Riias teenis Jochmann varanduse, mis võimaldas tal kogu ülejäänud elu muretult elada: ta reisis Euroopas ja kirjutas anonüümselt esseesid poliitikast ja kultuurfilosoofiast, mille põhjal Julius Eckhardt on teda nimetanud väljapaistvaimaks publitsistitalendiks, kes Balti provintsidest iial on võrsunud. Tänini on ta tunnustatud kui suur valgustaja saksa keeleruumis ja äsja ilmus Heidelbergis esimene osa Jochmanni 8-köitelisest kogutud teoste sarjast. Oma kirjutistes arutles ta keelest, poeesiast, protestantismist, prantsuse revolutsioonist ja paljust muust. Testamendiga jättis C. G. Jochmann 15000 hõberubla erakooli asutamiseks Pärnusse, kus eesti poistele pidi antama haridust, mis oleks vaba igasugusest vaimulikust ja ilmalikust väärmõjust.