Ärge kartke!

^{Joh 6: 16-21}

Jeesus kõnnib vee peal

¹⁶Aga õhtu jõudes läksid Jeesuse jüngrid alla järve äärde
¹⁷ja astusid paati ning sõitsid teisele poole järve Kapernauma.
Oli juba läinud pimedaks, ja Jeesus ei olnud ikka veel tulnud nende juurde.
¹⁸Ka puhus tugev tuul ja pani järvel tõusma kõrged lained.
¹⁹Nad olid nüüd sõudnud umbes kolm-neli miili, kui nägid
Jeesust järvel kõndivat ja paadi lähedale jõudvat, ja nad lõid kartma.
²⁰Aga Jeesus ütles neile: "See olen mina, ärge kartke!"
²¹Siis nad tahtsid ta paati võtta, aga kohe jõudiski paat
kaldale, kuhu nad olid tahtnud sõita.

 

Kallid õed ja vennad, astume uude aastasse murelikult! Majanduslangus jätkub ja see toob muresid ja pettumusi eelkõige neile, kes oma lootused panid majanduslikule edukusele. Kuid see ei jäta puudutamatta ka teisi.

 Elame „tulevikuta kultuuris“ („culture of fear“ )  nagu ütles Kenti Ülikooli professor Frank Furedi juba 5 aastat tagasi. Selle ühiskonna nimetajaks on hirm. See on hirm üha vähem mõistetavas maailmas kasvate riskide keskel üksi jääda. Selles olukorras kasvab nende arv, kes on valmis oma vabadusest ja otsustusvõimest loobuma. See on populistide ja fundamentalistide tund. 

 See on uusdarwinistlikus vaimus kasvatatud ühiskonna hirm. Sest loevad ainult terved ja tugevad ja edukad. Surijad, abivajajad, puuetega inimesed, lapsed, töötud ja terved majanduslikult alaarenenud maad heidetakse n.ö. üle parda. See on ka lõppuks teatud „paganlik“ hirm, mis osa privaat religioossusest toituvat osa ühiskonnast valdab. Need on inimesed, kes on kristlikust kirikust lahkunud või eemale jäänud, et luua omaenda väikest „isiklikku usumaailma“. Kuid otsustaval hetkel ei piisa sellest. Rumalate neitsite lambid kustuvad.

Kerkib küsimus: Kuidas läheb meil isiklikult sellesmaailmas? Mis saab meie lähedastest? Kas me rahvusena suudame püsima jääda? – Kas inimkond tervikuna hukkub?

 Üha enam kirjutatakse raamatuid katsroofidest.

Nelja apokalüptilise ratsaniku asemel on meil terve ratsarügement maailmalõpuprohveteid. Paljud nende nägemustest meenutavad Johannese ilmutuse raamatus kirjeldatut. – Ainult ühe erinevusega. Nad ei tunne Päästjat! Inimkond, kes on püüdnud Jumalat mängida lihtsalt  kaob.

 

Vennad ja õed, meil on lootus!

 

Kuid see pole pinnaline lootus. Me teame, et hirmu ja rahutuse põhjused asuvad aga sügavamal. Nimetaksin kahte neist: 

Horisondi ja visiooni puudumine.

 

 Horisont

 Hirmunud jüngrid oma väikeses paadis nägid vaid oma paadi väiksust ja lainete suurust. Isegi lainetele lähenev Jeesus tekitas neis vaid kartusi. 

See on hirmunud ja lootusetute inimeste olukord. Selleks, et mõista, mis meiega toimub, vajame me avarat horisonti. Jumala Vaimust juhitud inimestel on see olemas. Ilma selleta pole kaasaegses maailmas võimalik orienteeruda. Sest see maailm kasvab üha rohkem kokku. Elame Euroopa Liidus, mis pole muule maailmale suletud. Usklike põhireegel kõlab nii: Kuna on vaid üks Jumal, siis iga üksik selles maailmas on osa meist. Meid ümbritseb Jumala poolt loodud maailm. Jumal ise on siin tegev. Oma Pojas Jeesuses Kristuses on Ta astunud selle maailma hirmuäratavatele lainetele.

 

Toon ühe näite:

 

Kaasaegne Euroopa kardab islami pealtungi ja levikut.

 

Kuid me ei tohiks unustada, et näiteks selline kristlik teoloog nagu Thomas Aquino pole saanud oma suurejoonelist keskaegset teoloogiat arendada, kuid Lõuna-Hispaania muhameedlased poleks Aristotelese teoseid lugenud ja levitanud. Paljud teadmised meditsiini ja matemaatika vallast ( näiteks meie numbridki on araabia omad) ning arhidektuuris ja täheteaduses võlgneme me tänu muhameedlikele õpetlastele.

 Kaasaegne Euroopa vajab immigrantide tööjõudu. See, et migrandid toovad peale tööjõu kaasa ka oma lapsed, on paljudele vastumeelne. Kuid tegemist on inimestega, kellel on ka tugev usk. See häirib paljusid veelgi rohkem.

 Kuid äkki on probleem meis endis?  Postmodernsesse, usult nõrka ja lastevaesesse Euroopasse on astumas usujulge ja lastesõbralik islam. Me peame koos kõigi euroopa rahvastega täna oma kristlikku usu juurte juurde tagasipöörduma. Küsimus ei ole mitte pearättide kandmises või minarettide ehitamises, vaid meie endi usus. Me vajame usku ja usku tulevikku. Me vajame visiooni!

 

Visioon

 

Kristlastena on meile antud usu nägemus maailma ajaloost ja selle sisimast eesmärgist. Me ei ela mitte postkristlikus maailmas vaid maailmas, mis on Kristuse taastuleku ootel. Jumal on oma Pojas loomas uut maailma!

 

Nisuiva pidi surema, et see saaks rohkelt vilja kanda.

Samamoodi on ka meiega. Ärgem siis saagem selle kaduva maailma saraseiks, ja ärgem nurisegem eeloleva aja raskuste keskel.

 

1 Kor 10,7 -12 ⁷Ärge ka saage ebajumalateenijateks, nõnda kui mõned neist, nagu on kirjutatud: "Rahvas istus maha sööma ja jooma ning tõusis üles mängima."
⁸Ärgem ka langegem kõlvatusse, nõnda kui mõned neist langesid ning ühel päeval hukkus kakskümmend kolm tuhat.
⁹Ärgem ka kiusakem Issandat, nagu mõned neist kiusasid ning hukkusid madude läbi.
¹⁰Ärge ka nurisege, nagu mõned neist nurisesid ning hukkusid laastaja käe läbi. ...
¹²Niisiis, kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei
langeks!
¹³Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate
taluda.

 

Me vajame väiksemaid ja suuremaid lootusi.

Väike lootus on näiteks – hea haridus, hea töökoht, mõistlik naine ja tublid lapsed. Suur lootus on igavese elu lootus!

Suurim lootus on aga Kristuse tagasitulek aus ja väes! - Tema on kõik kõiges! Siis ei ole enam vaba ega orja, meest ega naist. Hirm õitseb seal kus valitseb kitsus, seal kus valitseb „tulevikuta kultuur“ ( Frank Furedi).

Pange tähele, kui populaarseks on muutunud igasugused vandenõu teooriad.

·       

Meil seisavad ees kahed valimised (Euroopa liitu ja kohalikesse omavalitsustesse). Pange tähele – valimiskampaaniad ei too meile sügavaid ja avaraid poliitilisi analüüse vaid kogu kemplemine, käib kandidaatide isikuomaduste ümber. Mitte sügavad ühiskondlikud huvid vaid kitsas parteipoliitika kujundavad nende valimiste õhkonna. Hirmutamine ja ülerinna lubadused kujundavad lähitulevikus meie argipäeva õhkonda.

 

Vennad ja õed, ärge laske endid sellest kaasakiskuda! – Meie usume, et Jumala lihaks saanud Sõna Jeesuses Kristuses muudab inimelu ja annab lootuse keset majanduslikku, ökoloogilts ja  moraalset kriisi.

 

Meil on aga tulevik, sest Jeesus Kristus on seesama eile täna ja igavesti! Temas on iga inimese väärikus ja suurus. Tema kuulutab õigust ja rahu!

 

Usk ja lootus kuuluvad kokku. -  „Usuküllus“ (Hbr 10:22) ja „lootuse vankumatu tunnistus“ (Hbr 10:23)  on teineteisega Heebrea kirjas lahutamatult seotud. Meil ei ole põhjust olla sama kurvad ja pessimistlikud nagu need, kellel ei ole lootust. (1 Ts 4:13).

 

Astume oma koguduse 125 aastasse.

See kogudus on oma aja jooksul elanud üle kaks suurt maailmasõda ja pika jumalavastase okupatsiooniaja. Hoolimatta raskustest, hoolimatta tagasilöökidest, on Hea Karjane - Jeesus Kristus – tulnud ikka ja jälle ja vaigistanud ajastu tormid ja lained.

Iga kord sai see alguse üksiku kohtumisest oma Päästja ja Õnnistegijaga!

 

Meie vendluse 2009.a. kalendri moto on: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal, Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse! (Mk 1,15). – Kohtumised Päästjaga jätkuvad!

Issand kuuleb palveid ka 2009.a. Meie nägemus järgmisest aastast on ühtlasi meie palveaine! – Kui aasta lõpeb on meil järjekordne kimp palvevastuseid!

 

·        Me alustame aastat Komekuningapäeval ristimisega.

·        1. Märtsist alates on  4 evangeelset pühapäeva.

·        Mai kuu lõpus toimub Tallinnas suur „Lootus festival“, milles tahame oma kogudusega aktiivselt osaleda.

·        Juuli kuus koguneme kõigi vendluse kogudustega Vallikääru aasale, et tunnistada Jumala elumuutvast väest Jeesuses Kristuses.

·        Kui Jumal lubab tähistame septembrikuus tänuga oma koguduse 125 aastapäeva!

 

Kuid samas ärgem unustagem, et parim viis hirmu ja kartuse maailmas tunnistust anda on isiklikus tunnistuses.

 Kirikuisa Augustinus kirjeldas oma argipäeva järgmiselt: „ Rahurikkujaid korrale kutsuda, pelglikke trööstida, nõrkade eest hoolitseda, vastaseid väärata, end varitsejate eest kaitsta, harimatuid õpetada, loide erksaks raputada, tülinorijaid tagasi hoida, upsakatele koht kätte näidata, kartlikke julgustada, riidlejaid vaigistada, vaeseid aidata, rõhutud vabastada, häid tunnustada, kurjad väljakannatada ja ... ahh! ... kõiki armsatada.“ -  Nii külvas kirikuisa Rooma riigi languse viimastel päevadel lootust, mis elab tänini. -  Ta loobus privileegidest, et pidada lihtsaid jutlusi lihtsatele inimestele ja tegutseda nende heaks. Ta teadis, et Jumala riik on seal, kus Jumalat armastatakse ja Tema nimel usus ja lootuses elatakse.

 

Jumala riik on seal, kus Issand ise astub keset ajastu torme meie elu, meie koguduse elu väiksesse paati! Astugem siis uude aastasse usus, lootuses ja armastuses! See on Issanda Aasta 2009.

 

Aamen.

 

1. jaanuar 2008.a.