Jumal – Jeesus – päästmine – elu enne ja pärast surma

Ettekanne peetud suvises Haraka Instituudis

Vaadelgem kolme inimkogemuse müütilist ürgpilti, et paremini mõista, mida me kristlastena usume, kui me kõneleme päästmisest.

Esiteks: Prometeus – inimene, kes on end Jumalast vabastanud ja on neetud oma suurushulluse külge. Ta usub ”jumalakompleksist” ülesaamisse. Kuid näib nagu käiks jumalaks olemine talle siiski üle jõu.

Teiseks: Sisyphos  - inimene, kes hoiab hammastega sellest maailmast kinni ja samas mõistab oma elu ja tegevuse mõtetust. Ta usub et suudab ületada oma elu mõtetuse ja meeleheite.

Ja lõpuks: Nartsiss – inimene, kes armununa iseendasse muutub võimetuks teisi armastada. Ta on neetud olema üksik. Ta usub, et enesearmastus on õigustatud ja armastus päästab.

Prometeus

Kõigepealt mõned mõtted Prometeusest. Prometeus  ( kr., ”ettemõtleja”) oli titaan Japetose üks neljast pojast. Oma tarkuselt ületas ta eelkõige oma venna Epimetheuse ( kr. ”järelmõtleja”). Ta loob savist inimese ja petab sellega ohverdamisel Zeusi. Zeus saab sellest aru ja karistab seejärel inimesi, jättes nad tulest ilma. Seejärel varastab Prometeus taevast tule. Ta annab inimestele võimaluse arendada käsitööd ja kunste. Karistuseks saadab Zeus inimeste juurde imeilusa Pandora.  Kui Prometeus Pandora  poolt kaasatoodud  laeka avab, tulevad kõik sellesse peidetud nuhtlused inimeste peale. Seejärel aheldatakse Prometeus karistuseks Kaukasusse, kus kotkas iga päev öösel kasvanud maksa ära nolib. Lõpuks lubab Zeus Heraklesel kotka tappa.

Inimeste jaoks on Prometeus kultuurikandja ja heategija. Hesiodos väidab, et ta olevat isegi inimsoo loonud. Ta astub inimeste poolel jumalate vastu välja.

Renessanssist alates on Prometheuse teemat käsitletud kirjanduses mitmeti. Ta kujuneb inimliku progressi ja inimeses peituvat loominguliste jõudude võrdkuju. Tulerööv sümboliseerib siin inimese usku teadusse ning tulevikku (Calderon de la Barca draama valgustusajastul).

Prometheusest kujuneb pilt inimesest, kes end vabastab Jumala sõltuvusest, et  kujundada ja muuta omaenese maailma.  (Voltaire ”Pandora”, K.Marx).

Prometeusest saab ürgpilt Jumala kohale astunud kangekaelsest, julgest ja iseteadvast Üli-inimesest, kes võitleb parema tuleviku nimel kehtiva võimu vastu.  (A.W. von Schlegel, P.B.Shelly ”Vabastatud Prometehus”) Mõnes teoses saab tast Nietzsche ”üliinimene” (C.Spitteleri eepos) mõnes aga saatust trotsiva inimese kannatlikkuse ja visaduse sümbol (Herder, Byron).

Täna oleme me üha teadlikumad loodust ja inimelu hävitavatest jõududest, mis tänu nn. ”jumalakompleksist” vabanemisele inimkonda on tabanud.

Alul nii võluv idee, vabaneda igasugusest sõltuvusest ja tegutseda vastavalt omaenda võimetele ja soovidele, kujuneb kõigi kohutavate tagajärgedega ennastvävitavaks hulluseks. Mida enam poliitilist, ühsikondlikku ja sõjalist jõudu omatakse, seda saatuslikumaks need tagajärjed muutuvad.

Me küsime üha tungivamalt, kus asuvad meie uurimise ja nn. progressi piirid, sest loominguline tuli ähvardab kasvada maailma hävitavaks´tuletormiks.

Seal, kus inimene ei tunne ennast enam ei Looja ega loodu ees vastutavana, seal, kus me kurja, mida me kaasinimestele teeme, ei vaatle enam patuna Jumala palge ees, langeme me süütuse hullusse, mis sunnib meid kasutusele võtma kõik kurja registrid.

• Kristlastena me usume, et Jumal ei ole inimesega võistlev kättemaksuhimuline vaenlane. Jeesus Kristus on meid vabastanud väärast ”jumalakompleksist”.

Goethe:

Ich dich ehren? Wofür?
Hast du sie Schmerzen gelindert
Je des Beladenen?
Hast du die Tränen gestillet
Je des Geängsteten?

 

Kristuses on sellele küsimusele vastus.

• Me usume Jumalasse, kes tuleb taevast alla, kellest saab inimene. Kes võtab inimelu madaluse selleks, et inimesi juhtida vabadusse.
• Me usume, et ristiusk on meid vabastanud „jumalakompleksi“ mõrtsukalikust nõudmisest olla ise jumal. Seda tänu Jeesusele, kes on saanud inimeseks selleks, et meid päästa ja võtta meilt ülejõu käivad koormad. Tema inimsõbralikkus ja headus vabastavad meid.

Meil pole vaja Jumalat taevast alla tuua ja kukutada, Ta ongi  meie juurde tulnud. Ta on meie keskel.

Meil pole vaja jumalikku loomingulise jõu tuld taevast alla tuua, Jumala Püha Vaimu tuli on meile taevast kingitud. Kellelgi pole enam vaja sukelduda üliinimeseks saamise hullusse. Me oleme Jeesuse Kristuse läbi vastuvõetud Jumala lasteks.  

Sisyphos

Üsna lähedases seoses Prometheusega on Sisyphose saatusele vastav inimlik kogemus. Ta on Korintose kuningas või asutaja. Ühe müüditeisendi kohaselt Aiolose, teise teisendi järgi Odysseuse isa. Sisyphos võidab vargaosavuse võitslustel Autolykose, sest põletas veistele, kelle see varastas, enne märgid sõrgadele. Ta aheldas surma ega naasnud enam allmaailma, kui oli kavalusega saanud tulla korraks maa peale. Sisyphos kui suurpettur peab oma tegusid viimaks allmaailmas lunastama sellega, et veeretab ülesmäge rasket marmorist kaljupanka, mis mäetipust iga kord jälle allaveereb. Piltlikult tähistab Sisyphose töö ränka, kuid mõtetut tööd.

A.Camus: ”Sisyphos on absurdi kangelane. Tänu om akirele ja kannatusele. Tema jumalate põlgus, viha surma ja armastus elu vastu teevad tast erakorralise märtri. See müüt on traagiline, kuna kangelane on selle traagikas teadlik…. Pole saatust, mis põlgusega poleks ületatav.”

Sisyphos on hammastega kinni selles maailmas, kuid samas teadlik oma tegevuse ja elu mõtetusest. Ta usub päästmisse elu mõtetusest ja meeleheitest.

Sisyphos on asjatu inimtegevuse võrdpilt ja lõppudelõpuks kogu inimelu asjatuse ja mõtetuse sümbol surma palge ees.

Meil on sageli selliseid jõuetuse ja asjatuse kogemusi. Nii võib juhtuda, et peale aastate pikkust püüdlust rahu saavutada algab taas sõda.

Vahel tuleb oma elukutses uuesti nullist alustada. Loodus seab meile piire, mille ees me nõrkeme ja kõike tuleb uuesti ja uuesti alustada.

Või kuidas seletada nooruslikkuse-, ilu ja spordi kultust? Me näeme hullunud inimesi, kes iga hinna eest püüavad iga tõket, iga takistust ületada. Tulemuseks on ikka ja jälle meeleitlik mõtetuse kogemus.

Jeesus Kristus võttis meie piirangud, astus samasse asjatuse, mõtetuse ja kaduvuse maailma ja võitis surma.

Me usume, et oleme Sisyphoseks olemise sunnist vabastatud. Me ei pea ikka ja jälle sama koormat vedama, Jumal võtab meie koormad enese peale. Veelgi enam ta kutsub meid üksteise koormaid kandma ja armastama. Jeesus ütleb: ”Minu ike on kerge…”

Narkissos

Olemegi jõudnud inimkogemuse kolmanda kuju Narkissos´e  (lad. Päraselt Narcjssus) juurde.  Nartsiss on inimene, kes enesesse armununa kaotab võime armastada. Ta on neetud üksindusse. Enese õigustuseks vajab ta usku armastuse päästvasse jõusse.

Nartsiss on jõejumala Kephisose  ja  nümf Leiriope poeg. Nartsiss on imeilus. Ta võrgutab paljusid naisi. Siis aga armub temasse nümf Echo. Nartsiss  põlgab Echo armastuse ja karistuseks peab ta armuma omaenese veest vastupaistvasse peegelpilti. Kurnatuna vaibumatust eneseimetlusest moondub ta lõpuks lilleks, mis saab endale nimeks (nartsiss).

Echo hulkus õnnetuna mööda metsi kuni temast jäi vaid kaja.

Selle müüdi ainet on kasutanud P.Calderon de la barca ja J.J.Rousseau.

Euroopa tsivilisatsioon ületab kõiki eneseimetluses. Seda nii tehnilises, kultuurilises kui ka moraalses mõttes. Ometi on see eneseimetlus hävitav, sest sellel puudub too summum bonum, millele püha Augustinus viitas.

Inimlikud ürgteemad: Jumal ja inimene – hea ja kuri – armastus ja vihkamine – elu ja surm, need küsimused põimuvad lõpuks inimese küsimuses: Kas ma olen armastatud? Kas mind tahetakse? Kas mind nähakse? Kas ma olen vastuvõetav? Kas ma olen küllalt tähtis ja väärtuslik?  Kas ma olen armastatud ja vaba, hoitud ja varjatud armastuses? Kui see on nii, siis ma oleb vaba ja päästetud.

Sotsioloog ja filosoof Max Horkheimer on meie aja situatsiooni ja probleemid võtnud kokku mõttes: Kõik me tunneme end liialt vähe armastatuna, sest me suudame nii vähe armastada.

Jeesus on selle surnud ringi läbi murdnud armastusega, mis on tugevam kui surm. Mitte enese au ja suurushullustuse läbi ei päästeta seda maailma, mitte heroilise ja meeletu tööga ei rajata tulevikku, mitte endasse armunud keerlemisega omaenese murede ja probleemide ümber ei vabastada meid tõelisele elule.

Üksnes haaramatu, vägivallavaba Jumala armastus, mis meile on ilmunud Jeesuses Kristuses, üksnes Tema tulek meie üksindusse, süü ja surma piirkonda, vabastab meid armastusele, mis on tugevam kui surm.

Email again:

Sinu nimi

Sinu e-posti aadress

Kommentaarid