26.08.2000 Pärnus Brackmanni pargis

Väga austatud vilistlased, külalised, austatud kolleegid - on rõõm kohtuda selles päikselises pargis, kus me ikka ja jälle oleme oma kooliaastat alustanud.

See paik siin keset Pärnu südalinna on tähenduste ja sümboliterikas. Osa neist on meist vanemad, osa koos meiega kujunenud ja sündinud. Igal juhul on nad osa meie elust ja kujunemisest.

Tahaksin täna mõnele neist osutada: Seal taamal on omaaegne poeglaste gümnaasium ja siin seljataga meie oma punasest tellisest gümnaasium ja nende  vahel Liidia Koidula kuju. Muidugi ei saa me mööda ega ümber ka Oskar Brackmannist.

Mis neid sümboleid ühendab?

Usk sellesse, mida veel ei nähtud. Uks, mis andis elule eesmärgi ja võimaldas edukalt seda eesmärki saavutada. 

Usk hea hariduse väärtusesse andis poeglaste gümnaasiumist terve plejaadi suurepäraseid ühiskonnategelasi ja poliitikuid esimeseks iseseisvusajaks.

Liidia Koidula usk emakeele väärtusse oli üheks aluseks emakeelse kultuuri sünnile.

Brackmann uskus, et inimväärne linn peab olema parkide ja valgusrohke. Selle usu vilju naudime meie täna.

Meiegi kool sündis usust. Usust inimväärikusse, mis on rajatud vabadusele, loovusele ja vastutusele. Me tulime ajast, mis nendesse väärtustesse ei uskunud ja elame ajas, kus taas nendes väärtustes kaheldakse.

Mulle tundub, et elame ajas, mida sümboliseerib kõige enam see kuju, mis seisab Chaplini keskuse ees (ilma peata ja käteta Lenini kuju) - Ilma peata, ilma käteta. Miski vilgub, miski kobab. See nimetu ja vormitu, peatu ja köndistunud painaja, millest ei saa lahti, mis otsib uusi ja uusi vorme, et röövida meie usku vabadusse, loovusse ja vastutusvõimesse. Tal ei ole enam üks vaid tuhat nime. Tuhat iidolit, mis painavad ja meelitavad meid loobuma inimväärikusest.

Kuid sõbrad, meie kool jätkab oma võitlust - mitte ainult siin selles punases majas - vaid ka teis lugupeetud vilistlased. Jäägem oma usus vabasse, loovasse ja vastutusvõimelisse inimesse kindlaks kõikjal, kus õpime ja töötame.

Kuid ainult usust ei piisa... On vaja lootust. lootus tagab ka kõige raskematel tundidel edu püsivuse. Me vajame lootust ka siis kui taevas on tormipilved ja hinge täidab öö.

Kuid on veel midagi, mis meid selle kooli, selle linna ja üksteisega seob. See on suurim ja püsivaim. - See on armastus. Sõbrad, mitte eesmärgid vaid armastus pühitseb meie tööd ja tegemised. Armastuses elu ja sõprade vastu peitub meie kooli moto viimase sõna "vastutuse" sügavam tähendus.

Parafraseerin apostel Pauluse armastuse ülemlaulu:

Sõbrad,

kui ma räägiksin teiega eesti, inglise või inglite keeles, aga kui ei ole armastust võiksin ma sama hästi rääkida tühjale ruumile.

Kui ma oskaksin leida lahendusi kõigile elu ja kooliprobleemidele, aga mul poleks armastust, oleks kõik mu pingutused mõttetud.

Kui ma teaksin ja taipaksin kõike ja mu kasutuses oleksid parimad õppematerjalid, kuid mul puuduks armastus, oleksid need kasutud.

Kui ma kogu oma vara jagaksin koolile, ja ohvrdaksin oma tervise selle nimel aga kui mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.

Armastus on pika meelega,

armastus on armuline,

ta ei ole kade, ei kelgi ega hoople,

ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu.

Ta ei jäta meelde paha,

tal ei ole rõõmu ülekohtust,

aga ta rõõmustab tõe üle.

Ta lepib kõigega,

ta usub kõike,

loodab kõike,

talub kõike.

Armastus ei hääbu kunagi.

Tulevikunägemused tuhmuvad,

keeled vaibuvad,

tunnetus lõppeb.

Kui ma olin õpilane,

siis ma rääkisin nagu õpilane,

mõtlesin nagu õpilane,

arutlesin nagu õpilane.

Aga kui ma lõpetasin kooli

jäid must maha õpilase kombed.

Praegu ma näen seda maailma aimamisi nagu tuhmunud peeglist, praegu ma mõistan seda maailma poolikult, kuid tuleb aeg, mil avaneb sinine taevas. Siis me näeme Teda, armastuse viimset allikat - oma Loojat palgest palgesse. Kuid täna ma tunnen - Ta on meid märganud, valik on meie.

Sõbrad, 10 aastat on möödunud. Kümme aastat vabaduse, loovuse ja vastutuse lugu. Ei, veelgi enam. Kümme aastat usu, lootuse ja armastuse lugu. Suurim neist on armastus.

Sõbrad, armastagem elu, armastagem helesinist taevast ja selle taeva helki üksteise pilgus.

Palvetagem:

Kõikväeline Looja,

Sina meie elu sügavaim saladus,

me täname Sind elu, sõprade ja selle kooli eest.

Aita meid uskuda vabadusse, loovusse ja vastutusse, mis Sa oled meisse pannud. 

Aita meid uskuda, loota ja armastada inimväärika elu nimel.

Aamen.