AKADEEMILINE LOENG 1995 A. PSHG PRIMA KLASSILE

25.05.1995 a.

 

Üheks postmodernistliku ajastu märgiks on karnevaliseerumine. Täna tutipäevaks vastavalt riietatuna on see teie juures eriti nähtav. Mida tähendab karneval: See on tagasipöördumine algaega, selleks et alustada uuesti ja viljakalt. Omandada uus jõud uute raskuste ületamiseks, uute eluülesannete täitmiseks.

Kindlasti on tutipidugi üks tahtmatu osa sellest ürgsest tungist läbi algaja, läbi kaootilise seisundi astuda elu suurte ülesannete keskele.

Kui kaob pidu ja karneval, siis kaob ka meie tsivilisatsiooni võime loominguks ja fantaasiaks.

 

Tahan täna, selles viimases tunnis rääkida maailmast, millesse astute ja esitada mõned teesid. Toetun seejuures H.Küngi mõtetele.

 

I.TEES: Kõik maailmavaatluse katsed, mis ei arvesta religiooni ja ei suhtu selle nägemustesse sama tõsiselt kui kunsti või õigusesse on ohtlikud.

 

A. Religiooni illusoorne iseloom pole tõestatud. See sisaldab endas inimkonna kõige muitsemaid, tugevamaid ja hädavajalikumaid unistusi, mis on meile tänaseni hädavajalikud mõistliku  usalduse piirides. Ükskõiksus religiooni suhtes on ükskõiksus inimelu ja ajaloo kõige tähtsama mõõtme suhtes.

 

B. Peale Pühakirja ja usuliste traditsioonide annab religioosne nägemus meile ka isikliku maailmanägemise, elule mõtte ja väärtuste süsteemi. Selline vaimne nägemus maailmast kingib meile terviklikkuse, vaimse kodumaa ja toetuspunkti protestiks igasuguse tühisuse vastu.

 

C. Samas ei tohi unustada, et religioon on ambivalentne nähtus. Isegi kõrgeimad neist  on toiminud teatud aegadel represseerivate ja reaktsioonilistena, kuid samas alati ka vabastavate, optimistlike ja inimsust kaitsvatena.

 

II. TEES: Nii nagu kõik kõrgemad religioonid on ka kristlus läbinud oma ajaloos suuri paradigmade muutusi. Osaliselt ajaloos ületatud paradigmad on säilinud ja elavad koos ja võistlevad hilisematega.

 

A. Mõiste „paradigmade muutus“ viis sisse ameerika teadusajaloolane Thomas Kuhn „kopernikliku pöörde“ iseloomustamiseks. See ei ole lihtsalt mingi meetodi või teooria muutumine vaid „üldise veendumuste konstellatsiooni, väärtuste ja teguviisi muutumine“, mida antud ajastu teadlased on jaganud.

Religiooni suhtes kasutatuna tähendab „paradigma muutus“ selle põhilise kuju, struktuuri ja  mudeli muutumist, mille raames inimene iseennast, maailma ja Jumalat vaatleb.

 

Kristluse ajaloos võib eristada kuute ajastulist konstellatsiooni, mis on tänini üksteisega pingeis.

 

1) algkristliku koguduse juuda-kristlik apokalüptiline paradigma,

2) muistse kiriku kreeka-hellenistlik-bütsanslik paradigma,

3) keskaegse kiriku rooma-katoliiklik paradigma,

4) luterliku kristluse reformaatorlik-protestantlik paradigma,

5) liberaalse protestantismi valgustuslik-mernistlik paradigma,

6) oikumeenilise kristluse kaasaegne post-modernistlik paradigma.

 

Erinevalt loodusteaduslikest paradigmadest kristluse varasemad paradigmad ei hävi. Nad säilitavad oma tähenduse teatud inimestele ja tervetele gruppidele. Tänu sellele elavad terved suured usklike kogukonnad mineviku paradigmade pingeväljas.

 

III. TEES: Moodne ajastu (= Euroopa uusaeg) algas XVIII sajandil uue usu – mõistuse ja progressi usu kindlustamisega. Hoolimata vastuseisust tähendas see nelja uue jõu – loodusteaduse, tehnika, tööstuse ja demokraatia – valitsust.

 

A. „Moodne“ ei ole uus sõna. Ta tekkis hilisantiigis, kuid alles varajasel prantsuse valgustuse ajal hakati seda kasutama uue ajastu tähenduses. Mõistet „moodne“ kasutati protesti väljendusena selle vastu, mis oli minevikku orineteeritud, mis sõltus veel algsest renessanssile omasest ajaloo mõistmisest. Nüüd kõlas loosung: mitte taassünd (kreeka-rooma antiigi) vaid uus algus (uus aeg).

 

B. Moodne nägi oma ülesannet repressiivse ja minevikku suunatud religiooni kriitilises paljastamises ja selle väljatõrjumises. Selle jaoks, kes tahtis olla „modernist“, oli religioon midagi möödunut ja ületatut, passe ja passet! (möödunu ja ületatu). Kuid nüüd XX sajandi lõpul on moodne ise kujunenud millekski möödunuks.

 

IV. TEES: Mõiste „postmoderne“ ei ole mingi kõikeseletav ja kõigeks sobiv sõna. See on ennemini uue otsingu mõiste.

 

Postmodernse ajastu  alguseks on peetud 70.-80.-ndaid aastaid. Moodsa maailma alused purustati otsustavalt juba  I Maailmasõja ajal. Siis elas kodanlik maailm ja europotsentriline maailm läbi oma krahhi.  Juba 1947 a. kasutas A.Toynbee seda mõistet oma raamatus „Die Krisis europäischen Kultur“. Tema arvates algas see kriis juba enne I Maailmasõda.

Mõiste „postmoderne“ pole midagi muud kui „ligilähedane märk sellele probleemile“, mis iseloomustab uut ajastut. Selle uue ajastu väärtust me alles õpime tundma.

 

POSTMODERNSE AJASTU ISELOOMUSTUS JA TUNNUSED.

 

V. TEES: Epohaalse paradigmade vahetumise ülemaailmselt-ajalooliste tunnuste hulka võib lugeda moodsale ajastule omase europotsentrismi asendumist postmodernsele maailmale omase globaalse polütsentrismiga, ühest küljest, ja inimkonna enesehävitamise esmakordset võimalust, teisestküljest.

 

I. Maailmasõja lõpp tähendas saksa imperaatorite tuhandeaastase valitsemise, neljasaja aastast kohalike protestantlike kirikute valitsuse ja moodsa ajastu liberaalse teoloogia lõppu.

II. maailmasõjaga tuli homogeense konfessionaalse keskkonna lõpp. Pärast teist maailmasõda kestis maailma külmasõjaaegne polariseerumine ja nüüd on maailm lühikese ajaga muutunud multipolaarseks süsteemiks. On tekkinud terve rida uusi iseseisvaid „jõukeskusi“ – Euroopa Liit, Jaapan, Hiina, Ameerika Ühendriigid jne.

Teiste sõnadega, me oleme astunud polütsentristlikku maailma, milles tänu tehnilistele saavutustele kommunikatsiooni valdkonnas, sidemed muutuvad üha tihedamaks. Võimaluse piires võib see maailm muutuda ka üha rahulikumaks.

 

VI. TEES: Polütsentrilise maailma teke on muutmas Euroopa kultuuri dominantseid jõude (loodusteadus, tehnika, industrialiseerimine, demokraatia) suhteliseks.

 

Autonoomne mõistus, mida Euroopa moodne ajastu pidas kõrgeimaks kohtunikuks kõigis teadmiste ja usu küsimustes, on pandud nüüd ise eneseõigustuse olukorda.

 

A. Küsimuse alla on pandud nende suurte ülemaailmsete sotsiokultuuriliste jõudude roll, mis ülendasid ja panid edasiliikuma moodsa ajastu paradigma arengu:

1) eetilisest mõõtmest vaba loodusteadus,

2) kõikvõimas „suur tehnika“,

3) ümbritsevat keskkonda hävitav tööstus,

4) puht formaalne õiguslik demokraatia.

Nüüdsest ei valitse need jõud tingimatult ja piiritult.

 

Kontrollimatu progressi tagajärjeks on juba praegu ilmnev laiaulatuslik sotsiaalne destabilisatsioon. Taevaste asemel kallatakse välja maised vihakausid. See on nagu apokalüptiline jõudemonstratsioon: ressursside ammendumine, ümbritseva keskkonna saastamine, „osooni augud“, vaesus, demograafiline plahvatus, massiline töötus, kriis maailma finantssüsteemis, ülearune relvastus, globaalne hävitusvõime, tuumakatastroofid ja lõpuks võimalik inimkonna eneselikvideerimine. Need on vaid mõned valupunktidest , kuid nende arv üha kasvab. See näitab, et moodsa ajastu mõistlikud veendumused ja uskumused kõiguvad. See puudutab eriti usku moodsa ajastu kõrgeimasse jumalasse – igavesse, kõikvõimsasse, kõiges mõistlikku, kõike juhtivasse, kõige suhtes halastavasse progressi.

 

Progressiivse mõtlemise kriis on tegelikult oma olemuselt mõistuse rolli kriis. Iseennast absoluutselt määratlev, täna kõike ja kõikjal legitimeeriv mõistus peab korraga ise vastama tervikliku lähenemise nõudmistele ja tõestama oma kompetentsust. Endine ülemkohtunik on osutunud kohtualuseks.

 

VII. TEES: „Radikaalne pluralism“ on osutunud ammendamatuks postmodernsuse iseloomujooneks. See rõhutab ülemaailmselt inimõiguste prioriteetsust ja riigiülest tähendust.

 

A. „Radikaalne pluralism“ ( tõde, õiglus, inimlikkus kõiges) – ei ole postmodernse tunnus, see on omane juba hilismoodsale ajastule. (vt. W.Welsch, Unsere postmoderne Moderne). Tõeliselt postmoderne paradigma nõuab enamat kui pluralism, relativism ja historitsism.

 

Võrreldes seniste väärtustega, nagu uued kaubad (tööstuse nõudmised), armastus korra vastu, põhjalikkus, täpsus ja kvalifitseeritus,  on tänapäeval tunduvalt kasvanud vajadus inimlikkuse, kujutlusvõime, spontaansuse, emotsionaalsuse, soojuse, õrnuse järele. Ilmnenud on süvendatud huvi avarama enesetunnetuse ja eneseteostuse järele, kõrgendatud tähelepanelikkus haprate inimsuhete vastu, kasvanud on sotsiaalne tundlikus, hoolitsus loodushoiu suhtes, ajalooliselt kujunenud keskkonna kaitse. Kasvamas on veendumus, et vajatakse eetikat, mis oleks kohustuslik kõigile, Ilma selleta ei suudaks inimkond püsima jääda. Nii ei toimu mitte väärtuste kaotsiminek, vaid nende muutumine. Selle tagajärjeks on aga sageli vastuolu vanade ja uute väärtuste vahel ja isikupärase elustiili ümberorienteerumine.

RELIGIOONI ROLLIST POSTMODERNSEL AJASTUL

 

IX. TEES: Postmoderne ajastu pakub religioonile uue võimaluse. Kuid seejuures pole valgustuse ja sekularisatsiooni protsessid tagasipööratavad.

 

Üks postmodernse ajastu suurimaid ülesandeid seisneb Valgustuse enda valgustamises, sealjuures ka puhastunud religiooni nimel.

 

Religioon elab üle uut tõusuaega nii lääne kui ida ühiskondades. Hoolimata kõigist funktsionalistlikest religiooni privatiseerumise teooriatest, eksisteerib ta edasi nii inimeste isikliku kui ühiskondliku elu sfääris: kultuuris ja subkultuuris, teaduslikes diskussioonides ja massikommunikatsiooni kanaleil, väikestes intellektuaalsetes gruppides, kogudustes, suurtes usulis-poliitilistes liikumistes Poolast kuni Usa-ni, Itaaliast kuni Lõuna-Ameerikani, Iraanist kuni Filipiinideni.

 

Kui kõik toimuv ei peta meid, siis täna on religiooni uuesti avastamise protsess saavutanud uue kõrgpunkti. See järeldus on õiglane nii „kolmanda“, „teise“ kui ka „esimese“ maailma maade kohta, nii kristlike kui mittekristlike religioonide suhtes. Moodsa ajastu möödumine ei väljendu mitte milleski nii otseselt kui tagasipöördumises religioosse alge juurde. Loomulikult on sellelgi ambivalentne iseloom.

 

Tagasipöördumine religioossuse juurde ei tähenda tingimata traditsiooniliste kirikute taassündi,  mis (vähemalt Euroopas) kannatavad usklike arvu vähenemise all, kes tegelikult jumalateenistustest osavõtavad.

 

X. TEES: Religiooni jaoks ei tähenda postmoderne antimodernset! Üldine, mineviku religioonile omane antimodernism ei aita ajastulise kriisi ületamisel. On vaja loobuda kõigist anti-valgustuslikest  restauratsiooni vormidest. Regressiivses, repressiivses, ebahumaanses vaimus uuendatud religioon ei oma tulevikku.

 

Kuid religioosne fundamentalism astub kaasaegse teaduse vastu, siis ta läheb ohtlikku ja perspektiivses mõtetut teed.

Ohtlikud ja perspektiivitud on ka katsed Rooma integralismi ja traditsionalismi varal tõsta Euroopa Liidu loosungit. Pole võimalik taastada moodsa ajastu eelset feodaalset, ratsionaalset ja samas müstifitseeritud organisatsioonilist ja usutunnistuslikku ühtsust. Minevikku armunud konservatism ei suuda anda tõelisi lahendusi.

 

XI. TEES: Postmoderne ei tähenda ultramodernsus!

Apologeetiline modernism, mis üksnes fikseerib olemasoleva seisundi, ei aita lahendada ajastu kriisi. Modernismil endal on kalduvus kujuneda traditsionalismiks.

Mõistus ei ole ületatav lihtsalt mõistusega, teaduse fundamentaalsed puudujäägid ja tehnikast tulenev suur kahju ei ole ületatavad üha suurema teaduse ja tehnika arengu kaudu.

Loodusteadused ja tehnika võivad hävitada kõikehaarava eetose, kuid ise ei ole nad samas võimelised uut eetikat põhjendama. Tingimatud ja seetõttu ka universaalsed eetilised möödupuud võivad olla veenvalt põhjendatud üksnes tingimatuga.

 

XII. TEES: Moodsa ajastu pradigma peaks „lahenema“ heegellikus triaadis: jaatada tuleks moodsa ajastu humanismi, eitama peaks selle ebahumaanset piiratust, selle humanismi transtsendeerumine peaks aga kujunema pluralistlik-holistlikuks sünteesiks.

 

Täna ei tohiks enam keegi astuda „kaasaegsete saavutuste“ – vabaduse, võrdsuse, vendluse, demokraatika, inimõiguste ja sotsiaalse õigluse vastu vaid sellepärast, et ta on religioosne.

 

Paljud inimesed, kes eitavad müstilist, maagilist, esoteerilist, irratsionaalset alget, on samas siiski veendunud selles, millest kõneleb hilisem Max Horkheimer:

-         Et ilma „täiesti teistsuguseta“, ilma „teoloogiata“, usuta Jumalasse ei ole tõelist „puhast“ enesesäilitamist transtsendeeruvas mõttes;

-         Ilma religioonita pole võimalik leida fundamentaalselt põhjendatud erinevust tõese ja väära vahel, armastuse ja vihkamise, abistamise soovi ja omakasu vahel, moraali ja kõlblusetuse vahel;

-         Et ilma „täiesti teistsuguseta“ igatsus õigluse teostumise järele jääb rahuldamata ja lõppude lõpuks mõrtsukas võidutseb tegeliku ohvri üle, türann ohvriks toodud masside üle.

 

XIII. TEES: Religioossest vaatepunktist vaadelduna võib postmodernse ajastu uus konstellatsioon olla määratletud oikumeenilise paradigmana, mis eeldab kristlike kirikute ühtsust, rahu religioonide vahel ja lootust rahvuste vahelistes suhetes. Üksnes psüühhiliselt ja sotsiaalselt vabastavalt, ettepoole suunatud, tõeliselt humaansel religioonil ja religioossusel on tulevikku.

 

Postmoderne ajastu puudutab kõiki maailmareligioone. Paljud rooma-katoliiklased, kui ka õigeusklikud judaistid ja agressiivsed muhameedlased on seni „takerdunud“ oma keskaegsesse paradigmasse. Selle näitajaks, kas kristlikud kirikud on võimelised adekvaatselt reageerima postmodernse ajastu väljakutsetele, ei saa olema mitte ainult kristlike kirikute dialoog vaid samal ajal ka arvamuste vahetamine maailmareligioonidega.

 

Oikumenet – sõna sõnalt kogu „asustatud maad“ – ei saa täna enam mõista piiratult kui kristlikku maailma. Seda mõistet tuleks üha enam ja enam siduda rahuga religioonide vahel. Kuid see rahu pole saavutatav ilma dialoogita.

 

Dialoog, mis algab tänavalt ja koolist ja lõppeb religioonide ametlike esindajate vahel, õpetalste ja poliitikute vahel – tähendab vastastikust informatsiooni ja kahepoolset diskussiooni ja lõpuks ka vastavaid järeldusi.

 

Ustavus omaenese usu keskmele – Jeesuse Kristuse isikule ja optimaalne avatus teiste religioossete  traditsioonide suhtes ei välista teineteist. Seda teed tuleb käija inimkonna heaolu ja ellujäämise nimel, inimväärikuse ja ellujäämise nimel.

 

Austatud noored, ärge ehmuge, ärge põgenege uue ajastu eest, vaid käigem teile antud tee – armastuse ja tõe tee lõpuni!

 

Palvetagem!